Sa tahtsid, et luuletan sulle.

Jällegi pelgasin.

Esimesed hallad olid maas,

ma lükkasin lapsekäru

tuhandeaastases Tartus

ja tundsin, et sõnad

ei suuda seda edasi anda.

Õieti on kõik nõnda lihtne,

tuleb vaid mõelda su nimest,

Sina, kirjanik nagu minagi,

inimene nagu minagi

oma mure ja rõõmuga,

mis kirjapanduna

muutub vaid sõnadeks.

Mäletad seda päeva,

mil tõstsime vana punase diivani

vana hõbehalli Fordi

katusele.

Ja õige pea pärast seda

oli mitu hommikut kringliga,

mis muutus aina paremaks

meie uues kodus.

Olin kohutavalt nõudlik

nagu Mooses oma rahvaga,

aga mina pole Mooses,

vaid osake rahvast.

Elu on väärt petitsiooni.

Kahte allkirja.

Ühte luuletust.

Ja puud on püstijalu seistes

valged nagu jumal.