Manfred Kalmsten's Blog

September 30, 2025

Manfred Kalmsten "Götterdämmerung" - Lahkamisaruanne ja taustajutt





Kui "Kaarnalaulu" ja "Täheraua saaga" puhult tegin ma ka nn. lahkamisaruanded, kus tsiteerisin arvustajaid, siis Göteka puhul ma seda enam ei teinud. Miks? 

Alustame algusest. Götekast pidi saama minu The Esinduskogu. Raudnael Eesti ulmelukku. Käega katsutav tõestus, et Eestis kirjutatakse väga heal tasemel ja mitmekülgset fantasy-t, mida oleks võimalik ka välismaailmale häbita esitada. Oh, seda autoripimedust.

Klappisin seda pikalt paika ja valisin välja lood, mille kohta minu hinnangul kellelgi midagi kobisemist ei oleks tohtinud olla ja... Okei, piisab vaid kui öelda, et minu silmis kolmest kogumiku tipploost - "Vari Albatrosssosel", "Tugevaim on armastus" ja "Götterdämmerung" - on viimased kaks siin-seal ikka päris maatasa tambitud. 

Tagantjärel tarkusena ebaõnnestusin ma selle kogumiku puhul ka koondpealkirjaga. Poleks osanud arvatagi, et suurele osale potentsiaalsetest lugejatest on see sõna tundmatu ja ei seostu millegagi. 

Suured plaanid, aga ootamatult nõrk tulemus. Juhtub.

Et jah, kui "Raske vihm," "Kaarnalaul" ja eriti "Täheraua saaga" on ikka üldiselt positiivselt vastu võetud, siis Göteka puhul kaldub seier pigem sinna negatiivse-alasse.


Aga, et lõpetada positiivse noodiga, siis tänan KÕIKI arvustajaid ja kinnitan, et väga hästi on ka öeldud:





Elar Haljas: "Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi."

Tilda Word:
"Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks."

Karl Martin Sinijärv: "Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt."




- Kalmsten, side lõpp






1 like ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on September 30, 2025 10:55

September 27, 2025

Timo Talvik: "Sulid ja sulased"

 


Timo Talvik "Sulid ja sulased"
216 lk-d
Eesti Raamat, 2025


Timo “Tim Hornet” Talviku nimi pole mulle võõras. Kadedaks tegevalt hea huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper. 

Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.


Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida.  Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud, siis mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…

Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.


Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest  osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala. Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse.  Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.


igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge lootkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.


Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.

 

Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.

Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.


Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.

Tehkem seda!


- Kalmsten, side lõpp 

 •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on September 27, 2025 03:53

June 16, 2025

"Kaarnakirjas 2: Lumetüdruk" - läbi ühe koostaja silmade

 


Servus!



On ilmunud esimesed muljetused ja on kerkinud ka esimesed küsimused, et miks üksvõi teine lugu sisse läks ja seetõttu otsutasin veidi vett sogastada või selgistadavõi kuidas iganes.

Alustuseks räägin üldsüsteemist, ehk siis lugesime kahes ringis. Esimeses ringisjäi välja kolm lugu, mida me koos kaaskoostaja Lüüli Suukiga ei suutnud siduda teemagaromantiline sünkfantastika või siis milles ei olnud selget ja põnevatnarratiivi.

Ülejäänud lood saatsime julgustavate kommentaaride ja/või muudatusettepanekutegatagasi, sest need olid tõesti kõik sellised, et oleks tahtnud väga avaldada, aga…Pole olemas kogumikku kuhu kõik lood mahuks ja nii oli ka “Lumetüdrukuga.”
Seega pidime raske südamega nii mõnegi väga meeldinud loo välja jätma. Mõnineist on juba siin või seal avaldatud ja paar trükki esinesid tugevalt Eesti Ulmeühinguja kirjastus Fantaasia ulmejutvõistlusel. Et siis selle nüansi näol ka selgekinnitus, et saadetud lugude tase oli kõrge.

Aga asjast ja edasi… Nagu Kaarnakirjas antoloogiate süsteem ette näeb valiskumbki koostaja kolm lugu enda raudkolmikusse, ehk siis kummagi kolm lugukuulusid kogumikku, ilma igasuguse vastu kobinata ja ülejäänute osas siis vaidlesimeja sobitasime, kuni tulemusega rahule jäime.

Et siis mis ja umbes miks...


Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi”


Reisel on üldse üks andekamaid autoreid, keda viimaste aastate tuuled Eesti ulmesseon toonud. Kui tema meeletult hästi vastu võetud “Vein Naanil”, mis ilmuskogumikus “Kaarnakirjas #1: Lootusekeskne ulmekogumik – Kübeke elutervet vihkamist”,oli stiilne ning humoorikas kelmilugu, siis kõnealuses kogumikus näitab Kristi,et suudab ka teistmoodi.
“Ma valin 6 grammi” on tehniliselt lugu otse minu teetassi. Korraliku faabulaga,pikk ja ladusalt ülesehitatud süžee ja vähene arv tegelasi, ehk siis kateadusulme võib minu silmis rokkida. Lugu minu raudkolmikust.


Timo Talvik “Zen-tri-fuuga”

Lugu mis eelenvalt eelmisest pole päris minu kraam. Ma lihtsalt ei huvitu sellestlit-rpg või kuidas iganes kirjandusest, aga sisse läks kuna isiklikku maitsetkõrvale jättes tuleb tunnistada, et lugu on tempokas, tegelaste omahelinedünaamika paigas ja ka lool endal pole tegelikult ju viga mitte kui midagi. Etkeda selline hea huumoriga vürtsitatud arvutimängulik kirjandus veidigi rohkem huvitab,on kindlasti rahul.


Veiko Belials “Koonemani õnn”


Jaburalt hea pealkirjaga lemmiklugu ja loomulikult minu lemmik Eesti ulmeautorilt.On korralik lugu, on tõsiselvõetavad tegelased, on maailm ja kõik jookseb ilusasja kenas sünksuses vältimatu lõpu poole. Kole maailm, koledad inimesed ja killukearmastust sünkmustas. Ehk siis - polnud küsimustki, minu raudkolmik.


Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda”

…ei kuulunud ka minu lemmikute hulka. Käin üldse etnovärgist tihtipeale kaaregamööda, aga kuna jälle - faabula mitte ainult ei olnud olemas, vaid oli kaomapärane ja kenas kirjas, siis polnud suuremat kahtlust, et kummale poolekogumiku piiri ta jääb.


Krafinna “Ei laps, ei lind”

Ma olen täiesti kindel, et umbes 30% lugejatest läheb see lugu kahjuks suti mööda,sest Krafinna loomingut tuleb üldiselt lugeda selle õiges rütmis, õigekiirusega, õige tunnetusega. Üks komistus ja lumm kaob. Vähemalt osaliselt. Aga,iga koostaja koostab natuke ka endale ja kuna meie kuulusime nende hulka, kellepuhul ka loo idee töötas, siis läks see loomulikult sisse.


Siim Veskimees “Lumetüdruk”

Antoloogiale nime andnud lugu on hea teadusulme selle kõige paremas mõttes.Põhjalik taustamaailm ja toimivad tegelased. Eks mul endalegi ole Veskimeheloominguga selline love või hate suhe, aga “Lumetüdruku” puhul ütles mu peastöötava algoritm, et see lugu peaks igate pidi toimima ja mitte ainult mulle.


Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda”

Kuna ma ise täpselt ei mäleta ja kaaskoostaja magab veel, siis ütlen, et seevist oli kolmas lugu minu raudkolmikus. Võib-olla ei olnud ka, aga igal juhulvõlus mind selle loo puhul mitte ainult käekiri ja faabula ise, vaid ka mitmed muudnüansid, nagu näiteks huvitav omamaagia, tempokas loo algus, mis hiljem sujuvakskulgemiseks muutus jne.


Häli Kivilsild “Siidisärki-kuldakörti”

Kaaskoostaja absoluutne lemmik. Korralik etno-fantaasia, mison ladusalt ülesehitatud ja ka igatepidi stiilipuhas. On töötavad tegelased, onhea lugu, on äge maailm. No mida veel vaja?


Toomas Krips “Joakim”

Tunnistan, et võtsime selle loo sisse võtmisega riski. Tegemist siis kohandatudkatkendiga romaanist ja seega jäävad mõned loos esinevad tükid õhku rippuma, aga… kuna lugu ise oli stiiliselt tipp-topp ja ka tumeda armastuse osa oli veenev,siis pikka kobinat polnud kummalgi.


Meelis Kraft “Teiselpool maski”

On kättemaksu-õudus ja ehkki minu isiklikest žanrieelistustest läheb see suurekaarega mööda, oli lugu nii põnevalt-sujuvalt üles ehitatud ja väga kenastikirja pandud, et unustasin koheselt selle, et ma õudusest väga lugu ei pea. Pealegi,tuleb tunnistada, et Kraft on pannud kirja stiilipuhta õudusloo, mis ei tohiks eritikedagi külmaks jätta.  


Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad”


Kuigi Koidu alguses ütles, et tema lühivorme kirjutada eioska, otsutas ta siiski end proovile panna ja tulemus on veenev. “Ahelmurdjad” onpõhjaliku faabulaga ja ladusalt kulgeva stooriga ulme-lühiromaan, misvõiks iga ulmesõbra maitsenäärmeid kõditada. Tipp-topp töö!



- Kalmsten, side lõpp




Kaantepildid ja sarja kujundus: Liis Roden

1 like ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on June 16, 2025 21:37

April 12, 2025

Tonny Gullov - "1000-e aastane kuningriik"

 Tonny Gullov

"1000-aastane kuningriik" 

Helios kirjastus, 2019

478 lk-d

Et siis üle pika aja suutisn ühe romaani lõpuni lugeda. Paksu romaani...

See on selline Tuhkatriinu olemusega meeste-seebikas või isegi Tõeliste Meeste seebikas. Et on kõvasti verd, on kõvasti higi ja suti spermat purskub ka lehekülgedelt otse ajju. 

Läbiv mõte on, et raske vaev ja sitt iseloom viivad ikkagi lõpuks sihile. Tuleb ainult piisavalt kaua nõme tropp olla ja - voila!- ahelad kaovad, vaenlased langevad ja naised viskavad silda. Cool! Kiire minekuga lugemine. Mulle meeldis, väga!

P.S. Tõlkija pole suutnud teha vahet rongal ja kaarnal, toimetaja leiab, et Miklagardi all mõeldakse tänapäeva Istanbuli ja samas vaimus edasi ja tagasi.



 •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on April 12, 2025 23:03

June 11, 2024

Kirjanduspromo: Kübeke elutervet vihkamist - lootusekeskne ulmekogumik (Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees)




Apolloga tundub veel paar päeva aega minevat, aga Rahva Raamatus, Raamatukois ja loomulikult ka Kirjastus Fantaasia kodulehel (www.kirjastusfantaasia.ee) on raamat juba olemas.

Loetagu!

Lisaks on valmimisjärgus ka sarja Kaarnakirjas koduleht, www.kaarnakirjas.ee,www.kaarnakirjas.ee, kus siis info olevate ja edasiste plaanide kohta.


"Kübeke elutervet vihkamist" on Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.

Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda: Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.

Sarja on kujundanud ja raamatu illustreerinud Liis Roden.

Projekti rahastati läbi Hooandja. Tänud toetajaile ja Hooandjale!






 •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on June 11, 2024 22:51

April 18, 2024

Kirjandusosakond: Kübeke eluterve vihkamist

 



Alustuseks
 "Kübeke elutervet vihkamist" on Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.
Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda:Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.  
Kääramees kirjutas ka Reaktoris täpsemalt et mis asi see on, mida me umbes ootame ja mida me ka saime - "Lood, lootus ja mäss!

Kogumikku
...rahastatakse teatud ja arusaadavatel põhjustel läbi Hooandja. Rohkem infot ja toetamisvõimalus asub seal: OTSELINK HOOANDJASSE

Kaarnakirjas
....on  uus alustav ja kodumaist ulmekirjandust propageerida ja toetada üritav ulmesari, mille järgmiseks teemaks on romantiline sünkfantaasia. Ehk siis ootame tumedates toonides ULMELUGUSID, kus segunevad näiteks veri, armastus ja sünged toonid.

Täpsemad andmed - peagi siin blogis ja Reaktoris ja igal pool, kus vähegi võimalik!

Pildimaterjali autoriks on muidugi Liis Roden (@Lab7115)



- Kalmsten, side lõpp





1 like ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on April 18, 2024 08:25

February 24, 2024

Kirjandusosakond: "Libakass"

 





Alustuseks...


..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem. 

Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.



Aga, üksipulgi lahti...


...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.

Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.

Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas. 

"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida. 

Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.

Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt. 

Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks. 

Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena. 

See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav  krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.


Hinnetest...


..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...


"Viis minutit enne kümmet": 4-/5

"Varjukasside tund": 4-/5

"Kassi nimi": 3+/5

"Libakass": 3+/5

"Meiega ei jää sa nälga": 3/5

"Lumeõitel": 3/5

"Lähetus": 2/5

"Nagu kodutu koer": Loetamatu




 - Kalmsten, side lõpp

 •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on February 24, 2024 13:40

November 20, 2023

Kirjandusosakond: "Götterdämmerung" on käes!

 




Asi...


Tuleb vist ülevoolaava pidulikkuseta teada anda, et mu uus võsuke nimega "Götterdämmerung" on trükikojast välja veerenud ja peagi võib teda leida ka poodidest. 


Tegemist siis...


... mu viimaste aastate loomingut koondava kogumikuga, kus siis kokku kaheksa lugu, mille temaatika varieerub urban-fanasy'st kuni postapokalüptikani, vahepeatustega näiteks aurupunkil ja (anti-)kangelasfantaasial. 

Ma ei oska võrrelda mu eelmise täieverelise segajutukogu "Raske vihma" ja "Göttedämmerungi" tippude kõrgust ja madalamate kohtade madalsust, aga võin jugelt öelda, et tegemist on kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga.

Eks olen ma ju ise kogenum ja vilunum ning paratamatus on see, et eemise kogumiku lood olid kirjutatud ca kümme+ aastase perioodi jooksul. Seekord oli ajaauk väiksem ja sealt ka lugude ühtsus.

Aga olge rahulikud, pole vaja karta, et lood seetõttu üksteise saranased on, ei. Valisin siia välja lood just selle järgi, et oleks mitmekihilisem pilt ja et kangutada endalt korrakski "traditsioonilise fantasy'i autori" kuulsusrikas oreool, mis mulle paraku siin-seal omistatud  on.



Aeg tänada ja ...




.. seega, tänan veel ülevoolava tänulikkusega Lüülit ja Käärameest. Esimest emotsionaalse toe ja motivatsioonipisikute eest rasketel perioodidel ja teist nii mõnegi inspiratsioonisädeme süütamise eest  - illegitimi non carborundum!


Lisaks neile lähevad ränusõnad veel Mairi, Silja, Erkki, Tarzi, Triinu, Katrini, Kristo, Jaile, Krafinna ja Metsavana aadressile, kes on olnud lugude valmismisperioodie väsimatute testlugejate rollis ja looulikult ka kõiki sõpru-tuttavaid, kes mind ühte- või teistviisi toetanud on.


Ja last but not least - mu tänusõnad lähevad ka Eva, Atsi, Kati ja Liisi suunas, kes selle kogumiku ilmumise tehniliselt võimalikuks tegid.

Aitähh.


- Kalmsten, side lõpp


                                            Esikaas: Liis Roden

3 likes ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on November 20, 2023 11:40

October 31, 2023

Uus lugu: "Aegade lõpuni" ( Tasuta lugemiseks kuni aegade lõpuni, loodetavasti)

 




Nädal-kaks tagasi hullutasin FB-s rahvamasse katkendiga kirjutamisel olnud lühiloost. Nüüd on see lugu valmis ja loetav uuest "Reaktorist."

Tegemist on siis müstilise lühilooga, mis räägib kahest mehest, kes ajavad sõjast laastatud kõrbes smugeldajabisnessi, kuni leiavad enda lasti hulgast väikese tüdruku, kes end Bellaks nimetab ... 

Edasi liiguvad nende asjad teisele rajale ... 

P.S. Kuna ma seadsin endale eesmärgi kaks korda aastas  "Reaktoris" mõni lugu avalda, siis võin selle aasta kordaläinuks lugeda. 

Pildi tegi mulle StarryAi, sest kui on valida, et kas AI genereeritud pilt või üldse mitte pilt, siis valin esimese. Vihake mind nüüd.

Link loole "Aegade Lõpuni" Reaktoris on SIIN.

2 likes ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on October 31, 2023 14:48

October 25, 2023

Krjandusosakond: Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused



Alustuseks

"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.

Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.

Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin. 

Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke, teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.


Aga asjast


...ja seekord lühidalt.


1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.

9/10


2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.

P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi. 

9/10

Nüüd tuleb pikem vahemaa ja... 

... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.

Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski. 

7/10



Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....

- Kalmsten, side lõpp.



Jutuvõstluse esikümme, koos žürii antud punktidega:


1. Andrei Samoldin “Vennad nüüd kokku said!” 36 punkti

2. Tim Hornet “Kuningatütre vari” 26 punkti

3. Jaagup Mahkra ja Joel Jans “Mobilis in mobili” 25 punkti

3. Marek Liinev “0,01%” 25 punkti

5. Martin Leis “Ajastutruudus” 24 punkti

6. Kristi Reisel “Gurmee tee” 17 punkti

7. Karri Tiigisoon “Kullake” 16 punkti

8.-10. Piret Frey “Pööriöö” 14 punkti

8.-10. Lüüli Suuk “Vikatimees” 14 punkti

8.-10. Manfred Kalmsten “Igaviku väravale” 14 punkti


1 like ·   •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on October 25, 2023 16:08

Manfred Kalmsten's Blog

Manfred Kalmsten
Manfred Kalmsten isn't a Goodreads Author (yet), but they do have a blog, so here are some recent posts imported from their feed.
Follow Manfred Kalmsten's blog with rss.