Ande's Blog

Mia: “Sa oled ikka täiega vana! Sa ei ole veel päris muld, aga sa oled päris vana ikka… Sa oled kompost!”

Aprillikuu läks nii, nagu sisuliselt viimased pool aastat* – läbi sain vaid kolm raamatut.

* Erandiks on jaanuar, siis oli raamatuid vaid kaks…

Ka lehekülgi kogunes üsna napilt – 742. Tegelikult isegi väga napilt; viimase kuue kuu keskmine on 868lk, nii et alla selle.

Võib ju muidugi öelda, et kvaliteet on olulisem kui kvaniteet. Aga noh, kui on niivõrd palju raamatuid, mida lugeda tahaks, siis teeb ikka meele mõruks küll, kui eriti ei jõua.

Arvudest veel – ühe raamatu lugemiseks kulus täpselt 10 päeva ja päevas lugesin ca 25 lehekülge.

Üle pika aja oli tegu aga esimese kuuga, kus läbi ei saanud ühtegi lastele unejutuks loetud raamatut. Meil oli käsil üks pikem romaan, sellest aga pikemalt juba järgmisel kuul.

Nii et kõik loetud raamatud on endale loetud – ja kõik loetud raamatud on ulmekad. Raamatukogutuba on endiselt kastidesse pakitud, nii et enam ammu pole olnud seda luksust, et valin silmad kinni mingi juhusliku raamatu juhuslikust žanrist. Nii jäävadki (peamiselt) vaid need raamatud, mille olen lähiajal ostnud või saanud – ja muidugi on see suuremas jaos ulme.

Läbi lugesin:

ühe ulmeromaani (Marion Zimmer Bradley “Tormikuninganna”, 1978)kaks ulmekogumikku (Robert Sheckley “Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud”, kogumikuna 2016 ja Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”, kogumikuna 2021)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Kolme lemmikut ma seekord välja ei too, ilmselgetel põhjustel, eks ole. Toon hoopis ühe. Ja peab ütlema, et seekord ei olnud valik sugugi raske – täpselt üks raamat loetutest tekitas mus vaimustust. Niisiis, minu aprillikuu lemmik:

Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni” (2021) (Goodreadsis)

Tugev ja mitmekesine kogumik. Kirsiks tordil on “Meie külas nähti imet” – seda olin küll ka varem lugenud (“Täheajast” vist), aga seekord pani ta mu sõna otseses mõttes naerust luksuma.

Kui ma suureks saan ja režissööriks hakkan, siis tahaksin sellest filmi teha.

Viimane kevadkuu on juba poole peal, aga esimese kevadkuu lugemuse kokkuvõte pole ikka veel blogisse jõudnud. No kus see kõlbab…

Aga eks see kipu ühte jalga astuma – kui pole mahti lugeda, siis pole ka aega lugemisest kirjutada. Sest tõesti – märtsikuus sain ma läbi vaid kolm raamatut. Ja seekord ei olnud need ka eriti pikad. Lehekülgi kogunes vaid 671.

Numbritest kah. Ühe raamatu lugemiseks kulus veidi üle kümne päeva. Päevas lugesin alla 22 lehekülje. Vähe. Jube vähe…

Ja noh, ega endale väga lugeda ei jõudnudki – kolmest letud raamatust lugesin kaks lastele unejutuks. Õnneks on need (laste)raamatud ka endale huvitavad lugeda. Igatahes, läbi lugesin:

ühe matemaatilise reisikirjelduse (Vladimir Ljovšin “Hajameelse magistri reisimärkmed”, 1979)ühe (ulmesugemetega) lasteraamatu (Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”, 2018)ühe ulme/fantaasiajutustuse (George R. R. Martin, Lisa Tuttle “Windhaven”, 1975)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

“Traditsiooniliselt” olen iga kuu välja toonud ka oma kolm lemmikut. Jutumärkides “traditsiooniliselt”, kuna juba ammu olen pidanud piirduma vaid ühe raamatuga. Nii seegi kord – kui loetud raamatuid oli vaid kolm, ei saa need kõik head olla.

Minu märtsikuu lemmik oli ainus endale loetud raamat:

George R. R. Martin, Lisa Tuttle “Windhaven” (1975) (Goodreadsis)

Minu esmatutvus George R. R. Martini ja Lisa Tuttle loominguga.

Väga värskendav ja vahva ja kerge lugemine. Suurepärane maailm, kaasahaaravad lood ja intriigid. Oli, kellele ja millele kaasa elada!

Eks oma osa oli muidugi ka sellel, et tegu oli mu esimese ulmekaga pärast võrdlemisi rasket Düüni saagat. Aga see ei vähenda elamuse väärtust.

Soovitan ka neile, kes muidu ulmest suure kaarega mööda lähevad.

Ilmateade lubab, et käesoleval nädalal jõuab suvi lõpuks ometi kätte. Mis tähendab loomulikult seda, et on viimane aeg kirja panna viimase talvekuu lugemuse kokkuvõte.

Tõsi, ega seda just palju ei ole. Siiski veidi rohkem, kui jaanuaris – läbi sain kolm raamatut ja lehekülgi pöörasin 1148 korda. Ehk siis raamatuid oli küll vähe, aga vähemalt olid nad parajalt paksud. :)

Matemaatika ütleb, et ühe raamatu lugemiseks kulus 10 päeva ning päevas lugesin 39 ja pool lehekülge.

Üks raamat sai loetud lastele unejutuks. Ja kuigi kõigis raamatutes oli ulmelisi elemente, olid nad parajalt eriilmelised. Läbi lugesin:

ühe elulooraamatu (kui nii võib öelda) (Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”, 2019)ühe ulmeka (Frank Herbert “Düün. Kapiitlisaal”, 1985)ühe fantaasiajutustuse (Wolfgang & Heike Hohlbein “Muinasmaa”, 1983)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Mõne sõna aga siiski ütlen iga loetud raamatu kohta. Sest seekord on nad seda ühel või teisel põhjusel väärt. Kolme lemmikut ma seekord välja ei too; üks raamat oli teistest lihtsalt peajagu üle.

Frank Herberti “Düün. Kapiitlisaal” (Goodreadsis) on Düüni saaga viimane raamat. Vähemalt tema kirjutatutest; tegelikult on Franki poeg Brian seda jätkanud veel kahe raamatu võrra. Ja Düüni universumisse kuulub veelgi rohkem teoseid.

Sellega sai minu mitu kuud kestnud Düüni-seiklus läbi ja tõtt-öelda olin veidi pettunud. Jah, oli põnevaid liine ja leide ja maailmu, aga tervikuna… Noh, ütleme nii, et fänni minust ei saanud.

Ühe lõbusa killuna – esimese raamatu puhul häirisid mind pidevad joonealused märkused ja raamatu lõpus olev “entsüklopeedia”. See pigev lappamine lõhkus lugemise rütmi. Järgmistes raamatutes ei olnud joonealuseid märkuseid vist üldse (või kui, siis mõni üksik). Ja viimane raamat oli õnnistatud vaid ühe joonealuse märkusega:

Wolfgang & Heike Holbheini “Muinasmaa” (Goodreadsis) sai loetud lastele unejutuks. Kunagi teismelisena oli see üks mu lemmikraamatuid; lugesin seda ikka korduvalt. Seekord ma ise nii vaimustuses ei olnud, aga lastele (eriti pojale) meeldis väga. Nii et esmatutvuseks fantaasiakirjandusega julgen soovitada küll.

Tegelikult kuulub samasse sarja veel neli raamatut, neid aga kahjuks eesti keelde tõlgitud ei ole…

Ja nüüd jõuamegi minu veebruarikuise lemmikraamatuni, milleks on:

Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom” (2014) (Goodreadsis)

Imeline lugemiselamus! Kui minust peaks kunagi elulooraamat kirjutatama, siis peaks see olema just samas stiilis.

Pole ammu oma lugemise kuukokkuvütteid postitanud – üritan nüüd siis järjest ette võtta ja selle võla likvideerida.

Aasta algas üsna lugemisvaeselt. Jaanuaris sain läbi vaid kaks raamatut. Tõsi, tegu ei olnud just kõige õhemate teostega, lehekülgi kogunes 816. Mitte just palju, aga mitte ka ahastamapanevalt vähe.

Ühe raamatu lugemiseks kulus 15 ja pool päeva ning päevas lugesin veidi üle veerandsaja lehekülje. Vähemalt nii väidavad numbrid.

Tegelikult lugesin ühe raamatu lastele unejutuks ja teine oli “Düüni” saaga järjekordne, sedapuhku viies osa. Nimeliselt, läbi lugesin:

ühe lasteraamatu (Annet Schaap “Milla ja mere lapsed”, 2014)ühe ulmeka (Frank Herbert “Düüni ketserid”, 1984)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Kolme lemmikut ma ilmselgetel põhjustel seekord välja tuua ei saa. Toon hoopis ühe. Muideks, juba kolmandat kuud järjest. Ja kolmandat kuud järjest pean oma lemmikuks lasteraamatut! Mine tea, kas hakkan ise lapsemeelseks muutuma või…

Nagu nupukamad juba ära on arvanud – minu lemmikraamat jaanuaris loetutest on:

Annet Schaap “Milla ja mere lapsed” (2014) (Goodreadsis)

Raamat, mis lihtsalt tekkis meie riiulile (keegi ei tea, kust me ta saime) ja mis võlus ning haaras kaasa terve perekonna.

Imeline lugu ja veel imelisem kirjutamisstiil. Kindel soovitus igas vanuses lugejatele!

2022. aastal alanud lugemuse tõus jätkus kenasti ka 2023. aastal. Päris koroonaeelsele tasemele küll ei jõudnud, aga eks siin ole ka objektiivseid põhjuseid.

Kevadel saime lõpuks ehitusloa maja renoveerimiseks (neli aastat jebimist, johhaidii!) ja suve lõpus läksid tööd suure hooga lahti. Remondi kõrvalt oli vaba aega muidugi vähem; lisaks sai ka raamatukogutuba kastidesse ära pakitud.

Aga tänu viimasele võtsin ette mitmed paksud tellised, mis juba ammu oma järge ootasid – näiteks “Dekameron” või “Düüni” saaga. Tundus lihtsalt mugavam jätta kastidesse pakkimata paksud raamatud kui valida välja terve posu õhukesi.

Ühesõnaga, 2023. aastal lugesin läbi 68 raamatut ja 15 179 lehekülge.

Eelnevad seitse aastat (ajast, mil Goodreadsis lugemispäevikut pidama hakkasin) on raamatute seltsis möödunud selliselt:

2016 – 85 raamatut, 18 087 lehekülge2017 – 74 raamatut, 18 037 lehekülge2018 – 74 raamatut, 16 240 lehekülge2019 – 60 raamatut, 15 230 lehekülge2020 – 58 raamatut, 12 854 lehekülge2021 – 53 raamatut, 12 129 lehekülge2022 – 55 raamatut, 12 537 lehekülge

Raamatute osas oli kõige viljakam lugemiskuu mai (täpselt nagu eelmiselgi aastal) – siis lugesin läbi 11 raamatut. Märtsis, augustis, novembris ja detsembris kogunes raamatute saldoks aga vaid kolm.

Lehekülgi kogunes kõige rohkem juulikuus (2150), kõige vähem aga kohe järgnenud augustis (403).

Raamatud, mis mu käte vahelt läbi käisid, olid seinast-seina nagu ikka. Seda kinnitab ka Goodreadsi kokkuvõte. Pearõhk oli ulmel nagu ikka, aga päris palju sai loetud ka lasteraamatuid. Ikka lastele, unejutuks.

Oma lugemispäevikut pean ikka & endiselt Goodreadsis. Lisaks hinnangule olen sinna ka iga loetud raamatu juurde mõnelauselise kommentaari lisanud, nii et mine ja heida pilk peale.

Kokkuvõtte 2023 aastal loetud raamatutest on näha siin.

Numbriliselt, aastal 2021:

Lugesin 68 raamatut ehk umbes iga viie ja poole päva järel haarasin riiulilt millegi uue järeleLugesin 15 179 lehekülge, st keskmiselt 42 lehekülge päevasKeskmine hinnang loetud raamatutele oli 4.0/5 (0.3 punkti halvem, kui eelmisel aastal; ja kuigi loetu sekka sattus ka paar üksikut päris jama, arvan, et olen lihtsalt ise kriitilisemaks muutunud)Keskmine raamatu paksus oli 223 lehekülge (4 lehekülje võrra õhem, kui eelmisel aastal)Kõige paksem raamat oli 688 lehekülge, õhim aga 32.Vanim raamat oli aastast 1349 (“Dekameron”)

Nagu eelnevatel aastatelgi, toon välja 13 lugemissoovitust (suvalises järjekorras). Suur rõõm, et sedapuhku on tippu jõudnud üsna palju Eesti autorite loomingut.

Niisiis, minu kuraditosin 2023:

Veronika Kivisilla – Kuni armastus peale tuleb (2018) (Goodreadsis) Okei, see oli tegelikult aasta parim lugemiselamus; kuhjaga rõõmu ja ilu!Giovanni Boccaccio – Dekameron (1349) (Goodreadsis)Felix Salten – Bambi (1923) (Goodreadsis)Stephen King – Misery (1987) (Goodreadsis)Frank Herbert – Düün (1965) (Goodreadsis) Just esimene raamat; ülejäänud Düüni saaga mind nii väga kõnetada ei suutnud…Brandon Sanderson – Terassüda (2013) (Goodreadsis) Erinevalt “Düünist” väärivad kätte haaramist ka teised “Tasujate” sarja raamatudJ. K. Rowling – Ickabog (2020) (Goodreadsis)Anne-Cath. Vestly – Vanaema ja kaheksa last metsas (1958) (Goodreadsis)James Herriot – Loomaarst pöörises (1977) (Goodreadsis) Tegelikult vahet ei ole, milline James Herrioti raamatutest; need kõik on väärt lugemist! Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021) (Goodreadsis) Olgem ausad – juba nimiloo pärast (autoriks Häli Kivisild) väärib lugemistRay Bradbury – Põrmust tõusnud (2001) (Goodreadsis)Stanislaw Lem – Ijon Tichy mälestused (1961) (Goodreadsis)Federico Fellini, Tonino Guerra – Amarcord (1981) (Goodreadsis)

Pikemaid kommentaare raamatute kohta siia lisama ei hakka, need on kenasti Goodreadsis ja ka siinse blogi varasemates postitustes olemas. Milleks ennast korrata. :)

Kui aga kellelgi peaks tekkima huvi, miks ma just mõnda neist raamatutest soovitan, siis küsige julgesti. Näteks kommentaarides. Keegi ei ole ühegi varasema aastakokkuvõtte alla mõnd kommentaari lisanud, nii et võid olla kaheksa aasta jooksul esimene!

Kes soovib lugeda ka minu eelmiste aastate kokkuvõteid, siis need on kenasti leitavad siit: 2016, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022.

Uus aasta on juba pikalt kestnud, aga oma lugemise kokkuvõtet pole jõudnud ammu teha. Eks proovime siis selle vea parandada; kuigi tuleb tõdeda, et ega just paljust rääkida ei ole. Kodu remont ja muud sekeldused on võtnud enamus vabast ajast, lugemiseks polegi nagu eriti mahti jäänud.

Raamatuid kogunes üsna tagasihoidlikult (3), lehekülgi see-eest täitsa okeilt (1176).

Keskmiselt kulus ühe raamatu lugemiseks 10 (okei, 10.33333333333333333333…) päeva ning päevas lugesin 38 (okei, 37.9354838709677…) lehekülge.

Ühe raamatu lugesin lastele unejutuks, kaks olid “Düüni” saaga järjekordsed osad. Eks sealt võib ka olla selle vähese lugemise põhjus – “Düüni” lood lihtsalt ei lenda. On küll head, aga lehekülgi pöörama ei sunni ja enda külge ei klammerda.

Nagu juba ütlesin, läbi lugesin:

ühe lasteraamatu (J. K. Rowling “Jõulupõrsas”, 2021)kaks ulmekat (Frank Herbert “Düüni lapsed”, 1976 ja Frank Herbert “Düüni jumal ja keiser”, 1981)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Kuna loetud raamatuid kogunes seegi kuu täpselt kolm, siis kolme lemmikut ma seekord esile ei tõsta. Toon välja hoopis kõige parema.

Niisiis, minu lemmik detsembrikkus loetud raamatutest pärineb nagu novembrikuuski J. K. Rowlingi sulest:

J.K. Rowling “Jõulupõrsas” (2021) (Goodreadsis)

J. K. Rowling oma tuntud headuses! Lugu, millega on lihtne samastuda; mis on seikluslik ja ka sügavama alltekstiga. Ja oi kuidas ma armastan seda, et Rowling ei karda ka keerulistest asjadest rääkida.

Iko sai endale prillid.

Mina: “Kas nüüd on parem lugeda ka?”

Iko: “Ma pole veel proovinud. Aga silmaarsti juures pidin küll erinevate prillidega proovima. Miinustega ja… Ja selveriga. Ei, mitte selveriga. Maximaga? Ei… Mis see oligi?”

Mina: “Prismaga?”

Iko: “Jah, prismadega!”

Novembrikuus ma eriti lugeda ei jõudnud. Üsna palju oli kodukontoris töötamist ja ühistranspordi asemel autoga sõitmist – lihtsalt ei kogunenud neid pikki bussisõite, mil raamatutele pühenduda.

Läbi lugesin 3 raamatut ja 653 lehekülge.

Matemaatika ütleb, et ühe raamatu lugemiseks kulus 10 päeva ning päevas lugesin ca 22 lehekülge.

Tegelikult see matemaatika muidugi valetab – loetud raamatutest kaks lugesin lastele unejutuks. Nii et puhast “oma” lugemisaega oli ikka üsna vähe.

Lasteraamatute osas oleme pikalt olnud millegipärast Eno Raua lainel (sh ka tõlked, nt eelmisel kuul loetud ja kiidetud “Bambi” on just tema tõlgitud), nüüd sai vahelduseks ka midagi muud ette võetud.

Oma lugemistega olen endiselt “Düüni” saaga juures.

Niisiis, läbi lugesin:

ühe laste reisijutustuse (Aino Pervik ja Eno Raud “Rein karuradadel”, 1962)ühe lasteraamatu (J.K. Rowling “Ickabog”, 2020)ühe ulmeka (Frank Herbert “Düüni messias”, 1969)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Kuna loetud raamatuid kogunes täpselt kolm, siis kolme lemmikut ma seekord esile ei tõsta. Toon välja hoopis kõige parema.

Aga enne veel tahaks kiita ka Perviku ja Raua “Rein karuradadel”. Algus oli väga hea, lõpp vajus küll natuke ära. Aga üldiselt just sellised reisiraamatud mulle vast meeldivadki; tekkis küll tahtmine kunagi Karjalat külastada.

Niisiis, minu lemmik novembrikuus loetud raamatutest:

J.K. Rowling “Ickabog” (2020) (Goodreadsis)

(Muinasjutuline) lugu sellest, kuidas valed hakkavad lumepallina veerema ning väikesest valest ja ignorantsusest võib saada üks parajalt suur katastroof. Mõtlemisainet ja põnevust pakub nii suurtele kui ka väikestele lugejatele.

Oktoobrikuu kujunes selle aasta mõistes üsna keskmiseks. Läbi sai loetud 5 raamatut ja 1400 lehekülge. Rahulolevalt pean nentima, et kui see on keskmine, siis on siiamaani ikka üsna hea lugemisaasta olnud.

Numbrite keeles kah. Päevas lugesin ca 45 lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus veidi üle kuue päeva.

Kuigi kõik loetud raamatud olid ääretult erinevad, piisab nende liigitamiseks vaid kolmest žanrist. Läbi lugesin:

kaks ulmekat (Frank Herbert “Düün”, 1965 ja Joe Haldeman “Hemingway võltsing”, 1990)kaks lasteraamatut (Eno Raud “Telepaatiline lugu”, 1970 ja Felix Salten “Bambi”, 1923)ühe dokumentaalse mälestusteraamatu (Svetlana Aleksijevitš “Pruugitud aeg: punainimese lõpp”, 2013)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Viiest loetud raamatust kaks said mult Goodreadsis hindeks 5/5. Nii et seekord toon kolme lemmiku asemel välja kaks tugevat soovitust:

Frank Herbert “Düün” (1965) (Goodreadsis)

“Düün” ootas oma lugemisjärge pikalt. Pelgasin seda kätte võtta, sest tegu on paraja tellisega (üle 600 lehekülje) ning hulgaliste järgedega teosega. Düüni sarjas on ilmunud 6+2 raamatut (viimased kaks postuumselt; Frank Herberti poeg Brian kirjutas need väidetavalt Frank Herberti märkmetele toetudes). Düüni Universum (enamuses Brian Herberti kirjutatud) koosneb aga enam kui 20 raamatust!

Eks selline mastaap tähenda muidugi, et tegu peab väärt kraamiga olema. Ja tõepoolest, kogu loodud maailm ja tegelased ja religioonid ja tehnika on suurepärased. Väärib kindlasti oma kohta kirjandusklassika hulgas.

Felix Salten “Bambi” (1923) (Goodreadsis)

Multikat olin lapsena näinud (kuigi tõsi, ega ma sellest suurt ei mäleta; peaks vast üle vaatama), aga raamatut ei olnud varem lugenud.

Ja tuleb tõdeda, et oli üsna imeline. Karm ja kurb ka, aga see meisterlikkus, millega autor loodust ja metsaelu kirjeldas oli lihtsalt midagi hämmastavat. Kindel soovitus; nii lastele kui ka täiskasvanutele.