Marge Pärnits's Blog

Teine aprill
2026

Sellest ajast, kui ma sattusin tõlkima Leslie Bulioni värssidega raamatut Spi-ku: A Clutter of Short Verse on Eight Legs , mis eesti keeles sai nimeks "Ämb-lik. Segadikujagu väikseid värsse kaheksal jalal", on nüüd küll juba õige mitu aastat möödas. Ometi suhtleme me autoriga siiani põgusalt edasi ja tegelikult isegi rohkem kui põgusalt tema õega Corinne'iga, kellega oli õnn ja rõõm Eestis kohtuda.
Just seesama Corinne saatis mulle ühel ilusal augustilõpu päeval sõnumi, et tema noor suglane Sam on kirjutanud loo The Sunflower Boys , mida saab lühidalt kirjeldada kui "a coming age story set in modern Ukraine before and during the war" ja et võibolla ma tahaksin seda lugeda. Ja et kui tahan, siis ta saadab selle mulle pakiga. Pakk oli vähem kui nädalaga kohal ja ma hakkasin seda kohe pakkepaberi lahtirebimise järel lugema. Mis veel hullem – ma hakkasin sellesse märkmeid tegema. Ja see on küll asi, mida ma tõesti tavaliselt ei tee. Sest miks sa peaksid loetut sama raamatu servale kordama. Aga raamatus oli nii palju mingeid sedasorti lauseid, mis sundisid mind mõtlema, "huvitav, kuidas see võiks eesti keeles kõlada" ja kui ma olin juba jõudnud värssideni, siis ma muidugi tahtsin neile vastet leida ja nii see läks...
Lugesin tööl kohvipausi ajal ja lugesin kodus köögilaua taga. Lugesin, nutsin, ahhetasin, karjusin: "Kuidas Sam suudab nii öelda!" ja küsisin kirjastusest Hea Lugu südamevärinal, kas see võiks olla raamat, mis neid kõnetab. Ja kõnetas.



Edasi läks kõik kaunis kiirelt. Eesti kirjastus kirjutas Ameerika kirjastusele, meie saime Samiga Instagramis kirjasõpradeks (arvutades pidevalt hoolikalt, et Tartul ja Bostonil on oma seitse tundi ajavahet) ja mina hakkasin hommikuti raamatut teist korda lugema. 
Peab ütlema, et see, kui autor on käepärast, on tõlkides tõeline õnnistus. Kas windowsill on selles loos pelgalt lai aknalaud või suurem aknaalune sopp, kuhu mahub istumiseks pink? Kas bantyky on nagu itaalia farfalle või midagi magusat? Kas buss, kus on sees ekraanid, on lõõtsaga buss või tavaline? 
Sam räägib küll tervet hulka keeli lisaks emakeelele, aga eestikeelseid asju pidin siiski spetsialistidega täpsustama. Mistap olen tohutult tänulik Maarjale, Alinale, Olenale ja kahele Annale, kes kannatlikult vastasid mu küsimustele suurte losside, limonaadi Живчик, hellitusnimede, Kiievi tänavate ja sõna тризуб kohta.

Tohutult tänulik olen ka Elinale ja Tiinale, kes ülima hoolikusega mu vigu, arusaamatusi ja möödapanekuid taga ajasid ja kätte said. Ilma keelesilmadeta ei ole võimalik sellist tööd teha. Ja muidugi Signele, kes mõtles eestikeelsele raamatule imeilusa ja värviküllase kaane. 



Raamat läks trükikotta märtsi viimastel päevadel, seega ootame nüüd kuu keskpaigani ja siis on kõigil võimalik veenduda, milline poeetiline lugu see on. Ja miks oli vaja, et see oleks eesti keeles olemas. Tsiteerides vabalt ja mitte sõnasõnaliselt üht mu noort sõpra, kes oli läbi lugenud kirjelduse: "Ma arvan, et see võiks olla mõne aasta pärast kohustusliku kirjanduse nimekirjas."

Raamatut esitleme Prima Vista raames 11. mail ja eks sellest teeme veel edaspidi juttu. 

***
PS! Sami nime Wachman hääldab autor ise vook-män. Ta on öelnud, et ei pahanda ka, kui me hääldame seda saksapäraselt vahh-man. Aga jumala eest, mitte vatš-män, nagu temaga on Ameerikas juhtunud :D


***

AUTORIST JA LOOST:

Sam Wachman 2025.
Sam Wachman on ukraina juurtega kirjanik, kes elab Cambridge’is Massachusettsi osariigis. Tema debüütromaan, liigutav ja erakordselt tundlik „Päevalillepoisid” räägib armastusest, igatsusest, identiteediotsingutest, segase maailma hulluses ellujäämisest ja sellest, kuidas sõda on lõhestanud tänapäeva Ukraina.

Kaheteistaastase Artemi elu Ukrainas Tšernihivis on üpris tavaline. Tema päevadesse mahub kooli kõrval ka vanaisa abistamine päevalillefarmis, joonistamine visandiplokki – see on hinnaline kingitus tema Ameerikas töötavalt isalt – ja koos väikese venna Juriga jões ujumine. Vargsi on poiss hakanud tundma romantilist tõmmet oma parima sõbra Viktori vastu ja muretseb nüüd, et suureks kasvades ei ole tema elu kunagi tavaline.
Ühel veebruariööl ärkavad Artem ja Juri plahvatuste peale – algab sõda, mis rebib poiste elu pooleks – ajaks enne ja ajaks pärast sõja algust. Sissetungivad venelased hävitavad nende kodu, tapavad ema ja vanaisa ning vennad jäävad omapäi. Lootuses ühineda Poola jõudnud isaga algab põgenemine läbi ägava maa, kaasas vaid seljakotid ja usaldus üksnes teineteise vastu. Ümbritsetuna surmast ja hävingust on Artem kindel – mis ka ei juhtuks, peab ta ennast ja oma venda elus hoidma.
Kirjastuse Hea Lugu lehele saad minna siitkaudu. 

3112
2025

Aeg teha kokkuvõtteid. Peab ütlema, et selleks pole siiani eriti mahti olnud. On olnud sõge ja segane aasta, vahel kiire, vahel täiesti paigalseisev. Aga mitte igav. Raamatusaak ei olnud väga suur – ilmus üks lasteraamat, üks tõlkeraamat ja üks luulekogu. Aga see-eest kõik väga ilusad :) Muuseumis tegime näituseid ja perehommikuid ja teatrit ja remonti ja ... Uhhh! Kohe nüüd, uuel aastal, avame ühe uue näituse, mida oleme pikalt ette valmistanud. Vaat seda tegime ka! 

Foto: Triin Ploom-Niitra 

Aga nüüd siis kohe lõppevast aastast:

Oleme päris hea mitu korda Mustikaga lastele esinemas käinud. Iga kord imestan, kuidas see meil ikka õnnestub, sest igal muul juhul on Mustikas nagu seeni söönud kärbes – põrkleb vastu ust, kisendab ja pahandab ja avaldab maailma kohta arvamust. Aga laste ees seisab nagu kulda ja on nõus isegi trikke tegema lihapallide nimel. Vahel isegi ilma lihapallideta. Nii et kui te küsite, kuidas on seotud kirjandus ja lihapallid, siis Karlssonil on nüüd tugev konkurent. 

Varakevadel avasime mänguasjamuuseumis näituse "Kõige suuremad sõbrad teleekraanilt" ja see on siiamaani hitt – kes siis ei tahaks näha, kuidas Tripi pea keha külge kinnitatud on või mis suuruses on Tipp ja Täpp, rääkimata nende oravast, kes "elab met-sas, kõr-gel pu-ott-sas"! Sellega seoses rääkisime õige mitu korda nii teles kui ka raadios sellest, kui olulised on lastesaated ja mida telenukud meile ellu kaasa on andnud. 

Natuke rohkem kevadel ilmus minu sõnade ja Anna Ryzanova piltidega Mustika-lugu MUSTIKAS, KES SA OLED?. See raamat on neljas Mustika lugude sarjas ja kolmas, mille me tegime koos Annaga. Ma olen sellega kangesti rahul, sest raamat on imeilus (nagu ka varasemad, mõistagi!). Kel häda käes, küsige otse minu käest või tõtake hästivarustet raamatupoodi! 

Veel rohkem kevadel sain Poola Vabariigi Suursaatkonnalt Maria žaboo. Žabood antakse naistele, kes erilise pühendumusega kannavad hoolt Eesti ja Poola suhete arendamise eest ning propageerivad Maria Laidoneri eeskujul Maria sünnimaa Poola kultuuri ja pärandit Eestis.

Dziękuję z całego serca!

Peab ütlema, et see liigutas mind väga. Oleme muuseumis varsti juba 20 aastat Poola saatkonnaga koos ühiseid sündmusi korraldanud – kontserte ja töötubasid, näituseid ja teemahommikuid. Kõik on olnud ilusad, põnevad, erilised ja südamesseminevad. Nende aastate jooksul olen saanud terve hulga Poola sõpru, kes on tutvustanud mulle poola keelt, kunsti, kirjandust ja üldse Poola kultuuri. 

Küsisin žabood saades, et millisel juhul seda kantakse, milline on etikett. Ja kuulsin vastuseks, et seda tuleks kanda, kui oled rõõmus. Millise juhendi järgi olengi innukalt käitunud :)

Suvel pidasime Epu hoovi peal Tammelinna päevade raames taas kunstikohvikut, mis seekord heade sõprade abiga oli SUPIK. Oli meeleolukas supilõhnaline ja praekartulihõnguline soe päev. Seekoordne kohvik oli eriline ka seetõttu, et minu hea sõber Spetsialist näitas soovijatele täitsa tasuta Päikese plekke. 

Oktoobris avasime Annaga Tartu Linnaraamatukogus Mustika uue raamatu piltide näituse ja loodetavasti reisib see uuel aastal edasi mõnda järgmisesse harukogusse. Ega vist varem polegi olnud võimalust riiuli otsas istudes näitust üles panna. Tuli natuke lapsepõlvetunne peale – siis tavatsesin üleval riidekapi otsas istumas käia. 

Foto: Kirsti Läänesaar

Ja novembris ilmus üle hea mitme aasta üks luulekogu. Seekord sai kaanele sõna LÄBIP(a)ISTEV. Ja läbipistvad illustratsioonid tegi sellele taas kord Anna Ryazanova. Sest miks peaks geeniuse annet vaka all hoidma. Esitlesime raamatut Barlovas ning selle seinale sai ka raamatu illustratsioonide näitus üles sätitud. Loodan, et olete kõik seda vaatama jõudnud :) Kui mitte, siis jaanuari alul on see vähemalt veel avatud. 
LÄBIP(a)ISTVAga on ka samamoodi nagu Mustika lugudega – kel häda käes, küsige otse minu käest või tõtake hästivarustet raamatupoodi. Lihtne!

Ühesõnaga selle aastaga on nüüd peaaegu et ühel pool. Astume siis edasi ja vaatame iga järgmist päeva kui imet. 

Sündigu uuel aastal imesid ja toogu see meile õnne!
Ja aitäh teile kõigile, et te olete olemas!

Foto: Anni Õnneleid, Stuudio Õnneleid
Foto: Anni Õnneleid, Stuudio Õnneleid

alustame uut teekonda
nagu alati
nagu ei kunagi varem
nagu vastsündinud
nagu kõige targemad

nagu oleks eluaeg
hoidnud sellest 
kõige paremast
vasemast käest

2506
2025


Alustan juttu eikuskilt, oma mõtete ühest sahtlist. 
Tõsi ta on, et ma olen nüüd järjest õige mitu lasteraamatut kirjutanud ja avaldanud. Mõned ka tõlkinud. Sel kevadel tuli välja "Mustikas, kes sa oled?", tema kannul riburada armas Mira Lobe tõlkenunnu "Ingo ja Drago". Mustika loo esitlusele tulnud küsisid, et millal ma luuleraamatu ometi välja annan. Ja mina ütlesin, et ma ei tea. Siis tuli Tartu linna stipendiumi vastus ja ma TEADSIN. Et nüüd ma pean end kokku võtma, olemasoleva ära sorteerima, natuke rohkem avatud silmadega ringi käima, illustratsioonide peale mõtlema ja üldse, sest olin taotlust kirjutades lubanud veel sel aastal kõigega ühele poole saada. Muidugi selleks, et iseenda kohal nähtamatut piitsa viibutada. 
Uues kogus pole midagi teisiti kui varasemates.
Ma kirjutan sõnadega ja sõnadest.
Sellest, mida ma hommikuti jõe ääres jalutades näen.
Sellest, mida ma Karlovas kõndides tunnen.
Sellest, kui ma olen õnnelik.
Sellest, kui ma olen kurb või vihane, kirjutan harva, sest kurbust on minu arust niigi maailmas üleliia. 
Samas on uues kogus midagi teisiti. Ilmselt mina ise. 

"Ma tegelikult üldse ei loe luuletusi," öeldakse mulle sageli. "Aga sinu luulet loen." 
Ma ei tea kunagi, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Siiani olen lootnud, et võibolla saavad minu sõnad hoopis hüppelaua eest olla. 
***

Ainult stipendiumiga muidugi kogu raamatut valmis ei tee. Sestap koputasin jälle põksuvi südami ja värisevi põlvi Hooandja uksele ja pärisin, et kas nende juures on läbipaistavate isikute vastuvõtt ja kas saaks aega kinni panna. Sai küll. Ja nüüd ongi nii, et need, kes küsisid raamatut, võivad sammud seada HOOANJDA lehele. Trükiste alajaotuses on raamat LÄBIP(a)ISTEV ja ootab hoo andjaid, nügijaid, trügijaid, sikutajaid.

Sõnad nihelevad troppis ukse juures ja igatsevad välja pääsemist. Aga neil tuleb veel natu-natuke oodata. 

Ahjaa. 
Lisaks luuletustele tulevad raamatusse ka mõned pildid. Need on lubanud maalida akvarellivirtuoos Anna Ryazanova, kellega me varem oleme koos Mustikast rääkivaid lasteraamatuid loonud. Usun, et teistsuguste, luulest inspireeritud piltide loomine saab ka temale olema tore väljakutse. Ta saab mõelda eestikeelse luule keeles. Ma olen Annale ka mõned mõtteidud pähe poetanud, mistap ma saan aeg-ajalt lõbusaid kõnesid stiilis: "Marge. Eesti keele tund! Mis on hiirehernes?"

Nii et kui te muidu luulet ei loe, aga minu oma küll, siis on käik Hooandjasse. Ja kui muidu kunst pinget ei paku, aga Anna maalitu küll, siis on käik Hooandjasse. 

Ciao ja hooandmiseni! 

 

4.04.2025

Ta on saabunud!
Palju varem, kui ma ootasin, aga siin ta nüüd on. Uus ühejuturaamat "Mustikas, kes sa oled?"

Uus Mustikalugu räägib sellest, kuidas kunstnik otsustab Mustikat joonistada, aga peagi selgub, et see kõik polegi nii lihtne. Püsimatu tüüp lippab ringi, rapsib kasse taga ajada ja vareseid vahtida, hiiri nuhkida ja tagajalaga vehkida. 
Pole siis ime, et kunstnik on sunnitud joonistama lehma, flamingot ja käepärast olevat pruunkaru. 

Imelised pildid on taas kord maalinud Anna Ryazanova, kes ise ütleb, et nende aastatega, mis ta on pidanud Mustikat maalima, on temast saanud mustade koerte kujutamise meister. Nõustun väljaöelduga igati, sest see on tal juba kolmas kord Mustika seiklustele pintsli ja värvidega kaasa elada. Peab ütlema, et seekord on pildid veelgi ilusamad (jah, see on võimalik!).

Raamatu komad kaes üe Mari Tuuling, Anna pildid ja minu sõnad ajas kunstilisse viirgu Maarja Roosi, trükkis Printon ja toetuskeskkonda pakkus Hooandja. 

Poodides on raamatud tegelikult juba ollemas, aga pidulikult esitleme teost munapühade aegu,
19. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi mängutoas.

Olete lahkesti oodatud!

 29.12.2024

Tähendab. See oli üks ralliaasta. Huvitav, värviline, hingemattev, aga kaunis väsitav. Olen olnud kümmekond päeva jõulupuhkusel ja võite arvata, mitut raamatut ma olen lugenud. Null. Null on õige vastus. Kuhjas on neid ootamas aga omajagu. 

Ma olen ainult maganud ja söönud, söönud ja maganud. Et ilm on närune, siis söömise ja magamise vahel pesnud sadu kordi koera poriseid varbaid ja poriseid trakse. Unistan lumest ja kasvõi ühest miinuskraadist. 

Kõigele vaatamata heidan rõõmsa pilgu üle õla. Hetked on suvalised ja ei pruugi olla kellegi teise jaoks maailmamuutva tähtsusega. 

Jaanuar – muuseumis tuli välja meie megailus ja värviline näitus "Euroopa mängib". Nädal enne näituse avamist helises mu telefon, helistajaks oli hea koostööpartner Poola Suursaatkonast ja ta helistas selleks, et küsida, kas Poola kultuuriministeeriumi delegatsioon tohib tulla näituse avamisele. “Muidugi tohib, kõik tohivad tulla, selleks ju näitus saigi tehtud!” ütlesin ma reipalt, hakkasin rääkima, mis meil näitusel väljas on ja samal hetkel avastasin, et … meil on näitusetekstis sisuline VIGA! Hea küll, meil oli veel nädal aega, saime vea parandada, uue teksti trükkida lasta. Hullem sellest oli aga, et Poolat esindas näitusel vaid üks mängukoer ja kolm tibatillukest dekoratiivset puidust lindu. Meile tuleb kultuuriministeeriumi delegatsioon, on pidulik avamine, ja see on kõik, mis meil on ette näidata nende suure ja rahvakultuuri poolest ülirikka riigi kohta. Päev saabus, avasime näituse, delegatsioonigrupis oli ka Poola kultuuriminister. Jõudsime Poola mänguasjade väljapaneku juurde … minister jäi seisma, vaatas kolme väikest lindu, tema silmad hakkasid läikima ja kui ta siiani oli olnud rõõmus, energiline, kergesti vaimustuv ja kogu olemuselt hästi ekspressiivne, siis nüüd otsekui muutus midagi. Ta tõmbas korraks käega üle silmade ja ütles õige vaikselt: “Ma mäletan neid linde…”  
Ja just selliste hetkede pärast tasub teha seda tööd, mida me teeme. 
Veebruar – käisime Mustikaga loodusmajas koertest ja kirjandusest rääkimas. Mustikas sõi nii palju lihapalle, et luksus ja röhitses. Ühtlasi tuli kohale nii palju inimesi, et osad vaatasid Mustika lihapalliballetti koridorist. 

Lisaks oli mul veebruaris au olla Tuul Sepa imelise raamatu "Haki ordu" esitluse vedaja ja küsida Tuulelt ühtkomateist. Nüüd on mul ordu tass. Natuke on tunne, nagu oleksin mingi salaorganisatsiooni liige. 

Märts – Ma lihtsalt ei suuda peale suurejoonelise põskkoopapõletiku midagi eriliselt raputavat märtsikuust meenutada, seega lisan siia mõned seosetud read.

kõnnid omaenese kõrgetel kergetel karkudelõhus ja maa peal ja vee pealon ärevat kevadeootusttali on läinudkui sõnatu südameseisakoled kõndinudhinganudelanudotsekui sootult
põletad palitu loobid minema saapadkevad suudleb sind kuklalekleit kukub kapistaeg on eladapäriseltaeg on lisada liimisüdamesellele servaletalvega lahti misloksunud tapist
30032024


Aprill – trükist tuli minu tõlgitud kufi kokaraamat. Pean tunnistama, et olen tõlkinud kokaraamatuid kaugelt suuremas mahus kui ma ise süüa teen ja kufit mul endal ka pole. 

Mai – mänguasjamuuseum tähistas 30. sünnipäeva ja kogu kuu läks selle tähe all!
Andsime välja Eesti mänguasjaajaloost rääkiva artiklikogumiku "Mänguasjade sajand" ja mina panin sajaga tiraaži arvutades puusse. Mõneti on see ju tore, sest nüüd saame lisatrüki teha ja nentida, et raamat meeldib ostjatele/lugejatele. 
Pidasime õige mitu sünnipäevapidu, neist ühe meeletu kireva rongkäiguga Tartu linnaruumis. 

Juuni – Tegime juunist augustini Hooandjas uue lasteraamatu "Mustikas, kes sa oled?" kampaaniat ja korjasime trükiks vajamineva kokku. Raamatu tahaks trükist kätte saada vähemalt varakevadeks. Igatahes praeguseks on suurem osa illustratsioone juba valmis. Ootajale aeg on pikk, aga peagi saab see ootus läbi, nii et pidage kuidagi vastu!

Juuli – Käisime kolleegide Poolas. Poola on endiselt mu südame kodu, kuhu läheks uuesti ja uuesti. Poole keelele, kuluurile, õnnele ja rõõmule vastukaaluks sain koju tulles tuttuue ishiase. Ütleme nii, et see oli huvitav. Isegi huvitavam kui see, et sain omaenda koduaias hulkuva kassi (olgu ta neetud!) käest hammustada ja olin seetõttu mõne nädala vasakukäeline. 

August – Augustisse jääb kunstikohvik "Käbi ja Haga" taasilmumine Tammelinna kodukohvikute päevale. Ilmselt pole märjemat kohvikut ei enne ega pärast nähtud. 

September – Teatri Kodus esietendus "Rohelise südamega linn", mille lavastas Urmas Lennuk. Minu osaks oli mõne aja eest selle raamatu tõlkimine. Rõõm!

Trükist tuli veel üks minu tõlgitud kufi kokaraamat. Kokaraamatute tõlkimise juures on kõige keerulisem peatada mõtet "ma tahaks nüüd midagi süüa".

Oktoober – Elu pakkus mulle ootamatu väljakutse pidada õpetajate tänuüritusel inspiratsioonikõne. Rääkisin sellest, et nad võiksid minuga ajareisil mänguasjamuuseumisse, garnisoni laste kooli ja Johannes Semperi nimelisse 8. Keskkooli jalutada. Aga ka sellest, et lõpuks saab pea kõigist asja. Hiljem selgus, et pooltel õpetajatel olid saalis silmad märjad. Õnneks ma ei näinud seda, sest mul olid lugemisprillid. 

Rääkisin neile, et oma õpiaastate jooksul, oletatavalt oli neid oma 22, olen kohanud tavalisi ja erilisi õpetajaid. Neid, kes on vaadanud mu pattudele, šlikerdamisele ja teadmatusele läbi sõrmede, neid, kes on jäänud enesele kindlaks ning nõudnud enamat, ning ka neid, kes alul on olnud õpetajad ja hiljem sõbrad. Nende aastate jooksul olen olnud viieline oivik ja ka see, kes iga kolmapäeva hommikul keemiaklassi ukse taga seisab, et järeltööd teha. Olen valetanud endale külge kõhuvalu, et koolist pääseda ja olen hommikul küll kodust koolikotiga väljunud, aga mitte kooli jõudnud. Olen saanud stipendiume ja olen eksameid viletsapoolselt teinud. Olen õppinud ja olen õppimata jätnud. Olen spikerdanud ja olen sõbra eest kooli sisseastumistöö valmis kirjutanud. Olen vandunud, et ei lähe enam iial kooli ja ikkagi siiasamma Tartu Ülikooli paberid sisse andnud. 

Kui olin oma kõne ära pidanud, selgus, et saalis oli mu keemiaõpetaja abikaasa. Mõne aja pärast saabus õpetajalt nunnu sõnum: "Aitäh, et vanainimest meeles pidasid!" :P


November – Tõime telemajast Tartusse nii palju telenukke kui karpidesse mahtus ja juba uuel aastal saab sellest näitus. Püsige lainel, te rippuvate silmadega lindude ja hõreokkaliste siilide austajad! Täna sööme kommi ja homme sööme kommi. Ja käbikuningas on minu taat!

Novembris sai Mustikas juba viieseks! 

Detsember – Sünnipäevakuu, jõulukuu, aasta kokku võtmise kuu. Nentisin rohkem kui ühel korral, et mul on imelised sõbrad ja imelised töökaaslased. 

Elu pakkus mulle veel ühe väljakutse. Rääkisin Hariduse Tugiteenuste Keskuse korraldatud tänuüritusel mänguasjamuuseumist ja mängimisest, mälestustest ja mäletamisest. Kui lugupeetud abilinnapea nägi mind üritusele sisse astumas, küsis ta, et kas ma vahetasin ametit ja räägin nüüd igal suuremal üritusel. Vastasin, et kaalun võimalust. 

Igatahes rääkisin kõige muu kõrval seda lugu: 
Oli üks täiesti tavaline tööpäev. Jalutasin läbi muuseumi, sest mul oli vaja karumajja tagasi panna sinisilmne karu Nässu. Avasin kapi, panin Nässu oma kohale ja minu selja taha ilmusid kaks väikest poissi, endal silmis tohutu uudishimu. Enamasti saab ju muuseumis asju läbi klaasi vaadata. Küsisin, kas nad tahaksid minuga koos karude kappi sisse piiluda. Poisid tahtsid. Rääkisin nendega natuke karudest ja sellest ka, miks asjad peavad olema klaasi taga. Siis panime üheskoos koledal moel kriiksuva klaasi kapile jälle ette. Ma olin juba ära minemas, kui üks poistest ütles:
“Ma tahan sulle kingituse teha. Vaata, mul on siin kalliskivi!” Ja tema peos oli väike sinine plastist mängukalliskivi.
“Oled sa kindel, et tahad selle ära anda?”
“Jah, tahan küll, mul on neid veel terve pakk!” ütles poiss mõnusalt hooletu lohakusega.
“Mina tahan ka kingi teha,” ütles teine poiss ja ulatas mulle sama kujuga lilla kalliskivi. Ja need kaks kivi olid tänuks selle eest, et nad tohtisid minuga koos salamaailma pilgu heita. 

Mõelge nüüd hoolega, millised on need teie kalliskivihetked, mis te endaga sellest aastast kaasa võtate. Küllap on neid rohkem kui üks.

Foto: Sille Annuk, Tartu Postimees

 

On üks aasta lõpupäevadest. 
Istun köögis nagu tavaliselt. Kohvikruus on käeulatuses. Nagu tavaliselt. 

***

Pühad on käes ja peas on kõik nädalapäevad sassis, nagu ikka aasta lõpul. Lumi tuleb ja läheb, jää katab linna, inimesed uisklevad, vehivad kätega ja püüavad pigem tubades püsida. Jõulukinkide hankimise aeg on möödas, pakid on avatudki. Laual on nii palju magusat, et söö või mitu kuud ning käsi sirutub külmkapiust avama, et midagi soolast vahele ampsata. Esimest aastat üle pika aja on olnud selline sügis, mil ilutulestiku peale olen pidanud vaid paar korda turtsuma – põhiline mürgel seisab muidugi alles ees, aga vähemalt ei pea igal õhtul koerale selgitama, et pole vaja haukuda, kohe saab läbi. 

***

Enda jaoks võtan sellest aastast kaasa teadmise, et mu saksa keel pole täiesti lootuselt kaotsi läinud. Tõlkisin Vesta Raamatute jaoks saksa keelest ühe moosiretseptide raamatu ja Mira Lobe "Rohelise südamega linna". Sellest viimasest saab saabuval aastal Teatri Kodus Urmas Lennuki taktikepi all ka lavastus ning ma ootan juba kangesti, et näha, kuidas see välja kukub. Lisaks tõlkisin Mira Lobe enimtõlgitud raamatu "Das kleine Ich bin ich", mis sai eesti keeles nimeks "Mina olengi mina". Mõlemate Mira Lobe raamatute puhul oli mul keeletoimetajana (ja üldse) toeks Elina Adamson. 

Elina pani komasid ja punkte paika ka Klaveriloomade raamatus, mille kirjutas Katri Rebane ja mis nüüd just värskelt aasta lõpul trükist saabus. Selle puhul sain natuke maitsta toimetajaleiba. 

 

Kui juba korraks Teatri Kodu peale mõte läks, siis sellega seoses meenub, et kevadel etendus Teatri Kodus minu kirjutet "Professor Peni", mille võttis lavastada Teatribuss. Aitüma, see oli põnev retk!



Eks ole omamoodi teater seegi, et aasta jooksul õnnestus lastele üsna mitu korda ette lugemas käia – küll Nässu, küll Mustika, küll muid lugusid. Iga kord, kui kuulajate säravaid silmi näen, tunnen, et kõik pole veel lootusetult kadunud. Veel on lapsi, kes tahavad kuulata, küsida, meisterdada, askeldada ja ise lugeda. Minu eriliseks lemmikuks olid teise klassi lapsed, kellele ma oma vanas koolis ette lugemas käisin. Lugesin neile (lisaks kõigele muule) nii Mira Lobe originaalteksti kui ka enda tõlgitut ja rääkisin tõlkimise vajalikkusest. Ja siis ütles üks väike tüdruk: "Palun loe veel seda saksa keelt!" Ja see "palun loe veel" ongi põhjus, miks ma uuesti kooli, lasteaeda või raamatukogusse lugema lähen. 

Selle aasta ilmunute hulka jäid veel "Minu lahe paps viib meid matkama" ja "Parimad päevad perega", mõlemad Vesta Raamatute jaoks tõlgitud. "Parimad päevad..." oli õigupoolest palju varem tõlgitud, lihtsalt ilmus nüüd sellel aastal. 

 

***

Teatri ja ilukirjanduse juurest edasi teiste kaunite kunstide manu minnes tasub meelde tuletada, et kevadel näitasime Anna Ryazanova Mustika raamatu jaoks valminud imeliselt hingematvaid akvarelle Tartus asuvas R galeriis ja samal ajal tegime Annaga tegelikult juba uut raamatut.

Suvel näitasime Anna pisikesi pilte Tammelinna päevadel korraldatud kodukohvikus (aitüma Epule pinda pakkumast ja Annikale ning Maidule kaasa löömast!). Sügisel korraldasime ühe väikese näituse veel Tartu Raekoja galeriis. Aga ise muudkui tegime samal ajal uut raamatut...

Raamat sai valmis hilissügiseks ning esitlemiseni jõudsime detsembris. Mänguasjamuuseumi mängutuba oli just remondist tulnud ja oleks nagu oodanud, et me kastidega sisse tormame. Minu lõpmatud tänukummardused lähevad Anna Ryazanovale imeliste illustratsioonide, Mari Tuulingule keeletoimetuse ja Maarja Roosile küljendamise eest. Ja muidugi Printonile trükkimise eest! Kui poes või raamatukogus raamatut vaatate, ärge unustage kuldset kuud kaeda ;)

Uue raamatu ""See on minu pall!" hüüdis Mustikas" pildid on eelmisest veel ilusamad ning see tundub peaaaegu et võimatu, eksole. Aga kangesti tahaks ka neid näitusel näidata. Eks näe, kuis või kas see õnneks läheb. 

Nüüdseks on Mustikast valminud kolm raamatut ning kõik kolm on Alina Paasi poolt ka ukraina keelde tõlgitud. Siiani on Eestis elavatel ukraina lastel neist tublisti rõõmu olnud. Eriliselt tegi mul meele heaks lugu, mida ühelt õpetajalt kuulsin, kes oli alglasside lastele raamatuid jaganud ja kelle juurde astus viiendas klassis käiv ukraina poiss, kes küsis: "Aga õpetaja, kas meie ka saame seda lugeda?"
Samavõrra tegi mu meele heaks väike Sergei, kes pooleteise aasta eest Eestisse elama tuli ja nüüd esitlusel endale eestikeelse raamatu valis. Sest ta juba räägib väga ilusti. Loeb ka. 

Ahjaa, musta kassiga loo ja palliraamatu saime ukrainakeelsetena välja anda tänu Integratsiooni Sihtasutuse projektile. Aitäh! 


Noh ja nüüd siin koduköögis istudes on mul tunne, et terve aasta on möödunud, nagu oleks proovinud Mustikat tagasi hoida (vt lisatud Ave Põleniku foto).  Kavatsen mõne päeva natuke hinge tõmmata, enne kui uuele aastale traksid külge panen, aga küllap tulevad peagi geniaalsed mõtted ja selgub, et vaja oleks midagi ümber ehitada, saagida või lõhkuda, midagi tõlkida, midagi välja anda või midagi kirjutada. Küllap see siis ka tehtud saab. 

Vähemalt olen praeguseks enda jaoks üles kirjutanud, millised sõnad said aastaga kaante vahele. 
Ja nüüd hakkan molutama! 

 

 

29. oktooberVäga varajane hommik. 

Emotsiooni pealt tahaks blogisse üles märkida, et igavesti neetud ... (sisesta lünka endale meelepärane hulk vandesõnu) kellakeeramine pani tuksi mu ööune ja tõttöelda valmistus koer selleks ööks juba kaks nädalat, olles sihikindlalt kella nelja ja viie vahel ärganud, et oma koerakeeles küsida, kas hakkame nüüd sööma ja teisi vahvaid asju tegema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma põhiliselt rääkida. 

Tegelikult tahtsin lihtsalt ajaloolise tõe huvides üles märkida, et sellel aastal hüppas eesti keelde tõlgitud Mira Lobe raamatute arv kahelt nelja peale ja mul on selles süüd. Kevadel ilmus "Rohelise südamega linn", millest minu teada tuleb veel midagi enamatki kui pelgalt raamat, ja nüüd ilmus "Mina olengi mina". Praeguseks olen saanud mõlemat raamatut lastele ette lugeda ja tunda rõõmu, et väikesed inimesed kuulavad. 


Fotod Tartu Linnaraamatukogus lugemisest: Kirsti Läänesaar 2023

Värsivormis "Mina olengi mina" on ettelugemiseks ideaalne, nagu üldse õhukesed ühest pikast luuletusest koosnevad raamatud. Saab riimiga nalja, saab häälega vigurdada ja pildid on ka nagu loodud ette näitamiseks. Täiskasvanutele, kellele meeldib 70ndate esteetika, on selle raamatu illustratsioonid ilmselt maiuspalaks. 

"Mina olengi mina", originaalis "Das kleine Ich bin ich" ilmus Austrias esmakordselt 1972. aastal ning see on Mira Lobe enimtõlgitud raamat, mis on pärjatud ka Austria riikliku laste- ja noortekirjanduse auhinnaga. Praeguseks on see olemas rohkem kui kahekümnes keeles ja lugu algab nii: 

Auf der bunten Blumenwiesegeht ein buntes Tier spazieren,wandert zwischen grünen Halmen,wandert unter Schierlingspalmen,freut sich, dass die Vögel singen,freut sich an den Schmetterlingen,freut sich, dass sich´s freuen kann.Aber dann ...



Ja eestikeelsena kõlab see sedasi: 
Kirju lillevälja pealkirju loom see kõnnib seal,seikleb rohukõrte ilus,seikleb putkemetsa vilus,laulev lind teeb rõõmsaks meele,liblikas, kes jääb ta teele,rõõm, et hinges rõõmuviis.Aga siis…

Lipake nüüd lähimasse raamatupoodi või raamatukokku, et teada saada, kuidas kirjul loomal edasi läheb ;)
Meie toimetaja Elina Adamsoniga oleme iagatahes omalt poolt kõik teinud, et lugu oleks ladus ja teeks lugedes rõõmu. 

PS! Raamatu lõpus on illustraator Susi Weigeli loodud loomakese tegemise õpetus.
Ma nii tahaks juba neid loomi näha, kes sünnivad. 

Foto: Kirsti Läänesaar 2023

 

15. aprill.Kevad.Hommik. 
Siis see siis on. "Rohelise südamega linn". Eestikeelsena. 
¤¤¤
Kohtusime Mira Lobe pojaga 2022. aasta suvel Tartus. Mira Lobe on populaarne autor, keda avaldatakse kõikjal üle maailma, aga siinmail teatakse põhiliselt lugu "Vanaema õunapuu otsas" (Dagmar Normeti tõlkes). Ometi on ta kirjutanud luulet ja lastelugusid suure riiuli jagu, rohkem kui 100 raamatut!
Mira Lobe poeg pakkus välja, et ta saadab mulle paki Mira raamatuid ja ma saan siis vaadata, kas mõni neist võiks mind kõnetada ja kas see kõnetaks ehk ka mõnda kirjastust. Lugesin ühte ja teist ja kolmandat, kuulasin lastele YouTube'is etteloetud raamatuid ja tegin kirjastajatele sisudest lühikokkuvõtteid. Ja siis tundus, et just "Das Städtchen Drumherum" võiks olla see, mis on ka praeguses ajas täiesti aktuaalne. Lugu linnast, mille linnapea tahab metsa maha võtta ja selle arvelt ehitada pilvelõhkujaid, teletorni, loomaaia, suurema kooli ja mida kõike veel. Aga metsas elavad oravad ja linnud, tiigis ujuvad kalad ja tiigi kohal lendlevad kiilid. Ja metsas elab salapärane hea metsavaim Proua Hullevulle...
Tore oli see, et ka ühele kirjastusele tundus, et Austrias 1970. aastal esmakordselt ilmunud raamatul võiks olla rohkem kui 50 aastat hiljem lugejaid. Nii et nüüd ongi lugu eestikeelsena olemas, kaane peal Vesta Raamatute logo ja sees eestikeelsed sõnad. Minu komad ja komistused vaatas üle Elina Adamson, kes on ise tavaliselt hoopis tõlkijalaua taga istunud. Mulle kangesti meeldis see, kuidas Elina vaatas sõnahaaval kõik üle, kaalus ja vaagis ja küsis. Ilmselt meelitas Proua Hullevulle teda endaga teistsuguseid maid avastama. Loodan, et selle eest on talle kingiks üks Proua Hullevulle poolt saadetud eriti ilusate liblikatega lahke unenägu. 

"Rohelise südamega linn". See mõte meeldib mul. Usun, et ma saan sellest sel ja järgmiselgi aastal rääkida, sest üks roheline mõte kribeleb veel südamel. 

Mõnusat lugemist!

Aitäh Reinhardt, Hille, Jens ja Elina! Selge see, et me pole hullud, vaid tõsised. 

 

25. märtsi hommik

Tegelikult läksid need pealkirjas mainitud Mustika-raamatu pildid näitusele juba nädala eest, aga kuidagi on nädala jagu päevi niimoodi käest minema lipsanud, et ei saagi aru, kuhu nad jäid. Küllap tööle. Mul on tohutult hea meel, et Anna suur-suur töö sai välja pandud. Raamatust pilte vaadates võib paratamatult jääda mulje, et mis see siis ühe väikese raamatu jagu pilte teha ei ole, aga näitusel pildirodu vaadates on aru saada, kui palju läbimõtlemist see kõik vajab. Ja kui hästi Anna valdab akvarelli. 

Mõneti on see R galerii näitus meie jaoks nagu sissejuhatus tööks järgmise raamatuga. Saame vaadata pilte, mõelda sellele, kuidas me seda kõike tegime ja samas mõelda ka sellele, mis juhtub uues loos. Õigemini seda me juba teame, MIS JUHTUB, aga kuidas seda pildikeeles edastada, veel ei tea. 

Ometi oleme me otsast hakanud juba minema, uue raamatu jaoks, mille nimi on ""See on minu pall!" hüüdis Mustikas", on sõnad juba olemas ning esimesed kavandid on tehtud. Oleme Hooandja mõnusas soojas virtuaalses inkubaatoris ja meil on juba kogutud pool raamatu tegemiseks vajaminevast summast. Kellel jaksu ja tahtmist, võib raamatuteole hoogu lükata. 

***

Anna Ryazanova akvarellide näitus on Tartus Aparaaditehase hoovil asuvas R galeriis avatud kuni 6. maini. Minge kindlasti vaatama! 

Ahjaa - meid käis avamispäeval külastamas ka Aktuaalne Kaamera. :) Ja imeilusad fotod tegi avamispäeval Ester Bardone. 

29. detsembri hommik. 
Istun kuuma kohviga soojas köögis ja vaatan kohe varsti otsa saava aasta pilte. Aasta on olnud nii pikk ja juhtunud on nii palju, et aasta algus on kaunis võimsalt end hämaruse vatti mähkinud.

Nii mõndagi pilti vaadates tuleb mulle märkimisväärse üllatusena asjaolu, et SEE oli ka sel aastal. Näiteks see, et mu maailma parimad töö- ja teekaaslased ütlesid mulle veebruaris surmtõsise näoga: "Tule ruttu, mängutoas on midagi katki" ja kui ma siis uksest sisse astusin, ulatasid mulle nööpidega garneeritud kuldmedali, mis oli mänguasjamuuseumi aasta kultuurikorraldaja medal kolleegipreemiana. Või siis see, et ma kirjutasin Loomingusse Tiia Toometi juubeli auks mõned read. Või siis see, et ühes Loomingus ilmusid mu "Süda me rahu" kohta kiitvad read, mida lugedes meenus mulle omakorda, kuidas kiitvate ridade kirjapanija Leo Luks minult luule aastaülevaate jaoks raamatut paludes ütles: "Ma tegelikult juba lugesin seda, aga ... noh, oleks vaja veel lugeda." Ja igas selles meenutuses on hingele pai. 

Oli uute kohtumiste ja taaskohtumiste aasta. Lõpuks ometi jõudis üle pika aja Tartusse minu armas Ania, kelle süda on pooleldi poola- ja pooleldi eestikelseid sõnu täis ja kellega koos olemine on nagu õe kõrval seismine. Käisime temaga Peipsi ääres luusimas, "Läbi linna" teatris, Gen klubis ja Barlovas. Ja salvestasime suvesooja. Barlova hiilgas selgi aastal taas kord selle poolest, et on nagu kultuuride sulatusahi – sealsetest kohtumistest on alguse saanud nii mõnigi sõprus ja koostöö. Suvisest kohtumisest Hille, Jensu ja Reinhardtiga on juba sündinud nii mõndagi. Kasvõi näiteks see, et tuletan tasapisi meelde ununema kippuvat saksa keelt. Mis sellest meeldetuletusest saab, näeb ilmselt uuel aastal. 

. 

Must murjam Mustikas on aasta jooksul näidanud mõningaid märke sellest, et isegi tema on võimeline kord kuus täiskasvanulikult käituma. Oleme käinud jõudumööda rallikuulekuse trennis ning siinkohal au ja kiitus treener Tuulile, kes on jälginud ja oodanud, et üks kärsitusest pakatav ja aeg-ajalt ülevoolavalt hull nunnupeletis suudaks rajal püsida. 
Oleme käinud Mustikaga raamatukogudes lastele kirjandusest rääkimas. Ja koertest. Mis on mõlemad olulised teemad, sest me elame nii kirjanduse kui ka koertega kõrvuti. 
Muidugi ei saa sel aastal kuidagi mööda vaadata Ukraina teemast. 24. veebruaril tusaselt ja kurvalt taksoga sõprade poole sõites ei osanud ma mõistagi arvata, kui kaua see kõik kestab. Koroona-aastad olid juba niigi vaimne väljakutse ja poolearuliste egomaniakkide rünnak Ukrainale keeras ajale veel mitu vinti peale. Mäletan oma veebruarimõtteid stiilis "krt, nad lõhuvad ära kõik, mis on vahepeal üles ehitatud", "et neil vihmavari p***es avaneks" ja kõiki teisi mõtteid ka, näiteks "ah et seda nad siis soovivad? aga vat ei saa!" Sõda analüüsida saavad aga need, kes on selleks loodud. Mina saan teha põhiliselt neid asju, mida ma oskan – kirjutada või joonistada või kultuuri korraldada. Või inimestega rääkida. Või kuulata. 

 
Aasta on minuni toonud terve meretäie uusi tutvusi. Suur hulk on neist seotud Ukrainaga – vabatahtlikud Tartu Ukraina Majas, kes teevad tööd (minu meelest) oma unetundide arvelt; sõjapõgenikud, kes vaatamata läbielatule suudavad olla rõõmsamad kui üks hallusest räsitud eestlane iial loomu poolest olla suudab ... Ja muidugi Anja. Seekord ukraina Anja.

Sellesse aastasse jääb ka Hooandja projekt "Mustikas ja maruline jooks", mis sündis osaliselt tänu ühele kohtumisele märtsilumises sõbra aias. Sellest kohtumisest saadik oleme vahetanud Anjaga (nüüdseks juba mu raamatu illustraatoriga) sadu sõnumeid, püüdnud üksteisest aru saada eesti, vene ja inglise keeles, vahetanud kingipakke, kurvastanud ja rõõmustanud koos, söönud kooki, kasukat ja küülikut, tähistanud sünnipäevi ja teinud plaane uueks aastaks. Ja muidugi esitlenud mänguasjamuuseumis raamatut "Mustikas ja maruline jooks". Eesti ja ukraina keeles. Seda viimast tänu ukrainlannast tõlkijale Alinale. 


Minu isikliku kirjandusaasta võib kokku võtta ühte pilti ja seitsmesse raamatusse. Aasta jooksul ilmus kaks suurtele tõlgitud raamatut, kolm pisikestele tõlgitud raamatut ja üks Mustika-lugu. Teiste tõlgitud raamatuis esineb minu tõlgitud värsse, millest osade ilmumine jääb hoopis uude aastasse. Aga noh, see pole kuigi kaugel. Kirjutasin ja tõlkisin üht-teist ja isegi kolmandat veel, aga nendest asjadest on siis põhjust uuel aastal kireda ja uues aastakokkuvõttes üllatusega meenutada. 

Mida veel? 
Meie raamat "Чорниця та потужний забiг" on jõudnud päris mitmesse linna üle Eesti. Nendesse kodudesse, kus elavad sõja eest põgenenud väikesed inimesed. Ma loodan, et nad on soojas ja hoitud. 
Raamat on jõudnud ka üsna mitmesse Ukraina linna. Ma ei saa raamatuga kaasa pakkida reaalselt soojust ja valgust, aga loodan, et Anja imeilusad pildid pakuvad südamesooja. Sest meie saame teha seda, mida me oskame. Ja siis natuke veel. Õppida tegema neid asju, mida me veel ei oska. 

Слава Україні!