Marge Pärnits's Blog

alustame uut teekonda
nagu alati
nagu ei kunagi varem
nagu vastsündinud
nagu kõige targemad

nagu oleks eluaeg
hoidnud sellest 
kõige paremast
vasemast käest

2506
2025


Alustan juttu eikuskilt, oma mõtete ühest sahtlist. 
Tõsi ta on, et ma olen nüüd järjest õige mitu lasteraamatut kirjutanud ja avaldanud. Mõned ka tõlkinud. Sel kevadel tuli välja "Mustikas, kes sa oled?", tema kannul riburada armas Mira Lobe tõlkenunnu "Ingo ja Drago". Mustika loo esitlusele tulnud küsisid, et millal ma luuleraamatu ometi välja annan. Ja mina ütlesin, et ma ei tea. Siis tuli Tartu linna stipendiumi vastus ja ma TEADSIN. Et nüüd ma pean end kokku võtma, olemasoleva ära sorteerima, natuke rohkem avatud silmadega ringi käima, illustratsioonide peale mõtlema ja üldse, sest olin taotlust kirjutades lubanud veel sel aastal kõigega ühele poole saada. Muidugi selleks, et iseenda kohal nähtamatut piitsa viibutada. 
Uues kogus pole midagi teisiti kui varasemates.
Ma kirjutan sõnadega ja sõnadest.
Sellest, mida ma hommikuti jõe ääres jalutades näen.
Sellest, mida ma Karlovas kõndides tunnen.
Sellest, kui ma olen õnnelik.
Sellest, kui ma olen kurb või vihane, kirjutan harva, sest kurbust on minu arust niigi maailmas üleliia. 
Samas on uues kogus midagi teisiti. Ilmselt mina ise. 

"Ma tegelikult üldse ei loe luuletusi," öeldakse mulle sageli. "Aga sinu luulet loen." 
Ma ei tea kunagi, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Siiani olen lootnud, et võibolla saavad minu sõnad hoopis hüppelaua eest olla. 
***

Ainult stipendiumiga muidugi kogu raamatut valmis ei tee. Sestap koputasin jälle põksuvi südami ja värisevi põlvi Hooandja uksele ja pärisin, et kas nende juures on läbipaistavate isikute vastuvõtt ja kas saaks aega kinni panna. Sai küll. Ja nüüd ongi nii, et need, kes küsisid raamatut, võivad sammud seada HOOANJDA lehele. Trükiste alajaotuses on raamat LÄBIP(a)ISTEV ja ootab hoo andjaid, nügijaid, trügijaid, sikutajaid.

Sõnad nihelevad troppis ukse juures ja igatsevad välja pääsemist. Aga neil tuleb veel natu-natuke oodata. 

Ahjaa. 
Lisaks luuletustele tulevad raamatusse ka mõned pildid. Need on lubanud maalida akvarellivirtuoos Anna Ryazanova, kellega me varem oleme koos Mustikast rääkivaid lasteraamatuid loonud. Usun, et teistsuguste, luulest inspireeritud piltide loomine saab ka temale olema tore väljakutse. Ta saab mõelda eestikeelse luule keeles. Ma olen Annale ka mõned mõtteidud pähe poetanud, mistap ma saan aeg-ajalt lõbusaid kõnesid stiilis: "Marge. Eesti keele tund! Mis on hiirehernes?"

Nii et kui te muidu luulet ei loe, aga minu oma küll, siis on käik Hooandjasse. Ja kui muidu kunst pinget ei paku, aga Anna maalitu küll, siis on käik Hooandjasse. 

Ciao ja hooandmiseni! 

 

4.04.2025

Ta on saabunud!
Palju varem, kui ma ootasin, aga siin ta nüüd on. Uus ühejuturaamat "Mustikas, kes sa oled?"

Uus Mustikalugu räägib sellest, kuidas kunstnik otsustab Mustikat joonistada, aga peagi selgub, et see kõik polegi nii lihtne. Püsimatu tüüp lippab ringi, rapsib kasse taga ajada ja vareseid vahtida, hiiri nuhkida ja tagajalaga vehkida. 
Pole siis ime, et kunstnik on sunnitud joonistama lehma, flamingot ja käepärast olevat pruunkaru. 

Imelised pildid on taas kord maalinud Anna Ryazanova, kes ise ütleb, et nende aastatega, mis ta on pidanud Mustikat maalima, on temast saanud mustade koerte kujutamise meister. Nõustun väljaöelduga igati, sest see on tal juba kolmas kord Mustika seiklustele pintsli ja värvidega kaasa elada. Peab ütlema, et seekord on pildid veelgi ilusamad (jah, see on võimalik!).

Raamatu komad kaes üe Mari Tuuling, Anna pildid ja minu sõnad ajas kunstilisse viirgu Maarja Roosi, trükkis Printon ja toetuskeskkonda pakkus Hooandja. 

Poodides on raamatud tegelikult juba ollemas, aga pidulikult esitleme teost munapühade aegu,
19. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi mängutoas.

Olete lahkesti oodatud!

 29.12.2024

Tähendab. See oli üks ralliaasta. Huvitav, värviline, hingemattev, aga kaunis väsitav. Olen olnud kümmekond päeva jõulupuhkusel ja võite arvata, mitut raamatut ma olen lugenud. Null. Null on õige vastus. Kuhjas on neid ootamas aga omajagu. 

Ma olen ainult maganud ja söönud, söönud ja maganud. Et ilm on närune, siis söömise ja magamise vahel pesnud sadu kordi koera poriseid varbaid ja poriseid trakse. Unistan lumest ja kasvõi ühest miinuskraadist. 

Kõigele vaatamata heidan rõõmsa pilgu üle õla. Hetked on suvalised ja ei pruugi olla kellegi teise jaoks maailmamuutva tähtsusega. 

Jaanuar – muuseumis tuli välja meie megailus ja värviline näitus "Euroopa mängib". Nädal enne näituse avamist helises mu telefon, helistajaks oli hea koostööpartner Poola Suursaatkonast ja ta helistas selleks, et küsida, kas Poola kultuuriministeeriumi delegatsioon tohib tulla näituse avamisele. “Muidugi tohib, kõik tohivad tulla, selleks ju näitus saigi tehtud!” ütlesin ma reipalt, hakkasin rääkima, mis meil näitusel väljas on ja samal hetkel avastasin, et … meil on näitusetekstis sisuline VIGA! Hea küll, meil oli veel nädal aega, saime vea parandada, uue teksti trükkida lasta. Hullem sellest oli aga, et Poolat esindas näitusel vaid üks mängukoer ja kolm tibatillukest dekoratiivset puidust lindu. Meile tuleb kultuuriministeeriumi delegatsioon, on pidulik avamine, ja see on kõik, mis meil on ette näidata nende suure ja rahvakultuuri poolest ülirikka riigi kohta. Päev saabus, avasime näituse, delegatsioonigrupis oli ka Poola kultuuriminister. Jõudsime Poola mänguasjade väljapaneku juurde … minister jäi seisma, vaatas kolme väikest lindu, tema silmad hakkasid läikima ja kui ta siiani oli olnud rõõmus, energiline, kergesti vaimustuv ja kogu olemuselt hästi ekspressiivne, siis nüüd otsekui muutus midagi. Ta tõmbas korraks käega üle silmade ja ütles õige vaikselt: “Ma mäletan neid linde…”  
Ja just selliste hetkede pärast tasub teha seda tööd, mida me teeme. 
Veebruar – käisime Mustikaga loodusmajas koertest ja kirjandusest rääkimas. Mustikas sõi nii palju lihapalle, et luksus ja röhitses. Ühtlasi tuli kohale nii palju inimesi, et osad vaatasid Mustika lihapalliballetti koridorist. 

Lisaks oli mul veebruaris au olla Tuul Sepa imelise raamatu "Haki ordu" esitluse vedaja ja küsida Tuulelt ühtkomateist. Nüüd on mul ordu tass. Natuke on tunne, nagu oleksin mingi salaorganisatsiooni liige. 

Märts – Ma lihtsalt ei suuda peale suurejoonelise põskkoopapõletiku midagi eriliselt raputavat märtsikuust meenutada, seega lisan siia mõned seosetud read.

kõnnid omaenese kõrgetel kergetel karkudelõhus ja maa peal ja vee pealon ärevat kevadeootusttali on läinudkui sõnatu südameseisakoled kõndinudhinganudelanudotsekui sootult
põletad palitu loobid minema saapadkevad suudleb sind kuklalekleit kukub kapistaeg on eladapäriseltaeg on lisada liimisüdamesellele servaletalvega lahti misloksunud tapist
30032024


Aprill – trükist tuli minu tõlgitud kufi kokaraamat. Pean tunnistama, et olen tõlkinud kokaraamatuid kaugelt suuremas mahus kui ma ise süüa teen ja kufit mul endal ka pole. 

Mai – mänguasjamuuseum tähistas 30. sünnipäeva ja kogu kuu läks selle tähe all!
Andsime välja Eesti mänguasjaajaloost rääkiva artiklikogumiku "Mänguasjade sajand" ja mina panin sajaga tiraaži arvutades puusse. Mõneti on see ju tore, sest nüüd saame lisatrüki teha ja nentida, et raamat meeldib ostjatele/lugejatele. 
Pidasime õige mitu sünnipäevapidu, neist ühe meeletu kireva rongkäiguga Tartu linnaruumis. 

Juuni – Tegime juunist augustini Hooandjas uue lasteraamatu "Mustikas, kes sa oled?" kampaaniat ja korjasime trükiks vajamineva kokku. Raamatu tahaks trükist kätte saada vähemalt varakevadeks. Igatahes praeguseks on suurem osa illustratsioone juba valmis. Ootajale aeg on pikk, aga peagi saab see ootus läbi, nii et pidage kuidagi vastu!

Juuli – Käisime kolleegide Poolas. Poola on endiselt mu südame kodu, kuhu läheks uuesti ja uuesti. Poole keelele, kuluurile, õnnele ja rõõmule vastukaaluks sain koju tulles tuttuue ishiase. Ütleme nii, et see oli huvitav. Isegi huvitavam kui see, et sain omaenda koduaias hulkuva kassi (olgu ta neetud!) käest hammustada ja olin seetõttu mõne nädala vasakukäeline. 

August – Augustisse jääb kunstikohvik "Käbi ja Haga" taasilmumine Tammelinna kodukohvikute päevale. Ilmselt pole märjemat kohvikut ei enne ega pärast nähtud. 

September – Teatri Kodus esietendus "Rohelise südamega linn", mille lavastas Urmas Lennuk. Minu osaks oli mõne aja eest selle raamatu tõlkimine. Rõõm!

Trükist tuli veel üks minu tõlgitud kufi kokaraamat. Kokaraamatute tõlkimise juures on kõige keerulisem peatada mõtet "ma tahaks nüüd midagi süüa".

Oktoober – Elu pakkus mulle ootamatu väljakutse pidada õpetajate tänuüritusel inspiratsioonikõne. Rääkisin sellest, et nad võiksid minuga ajareisil mänguasjamuuseumisse, garnisoni laste kooli ja Johannes Semperi nimelisse 8. Keskkooli jalutada. Aga ka sellest, et lõpuks saab pea kõigist asja. Hiljem selgus, et pooltel õpetajatel olid saalis silmad märjad. Õnneks ma ei näinud seda, sest mul olid lugemisprillid. 

Rääkisin neile, et oma õpiaastate jooksul, oletatavalt oli neid oma 22, olen kohanud tavalisi ja erilisi õpetajaid. Neid, kes on vaadanud mu pattudele, šlikerdamisele ja teadmatusele läbi sõrmede, neid, kes on jäänud enesele kindlaks ning nõudnud enamat, ning ka neid, kes alul on olnud õpetajad ja hiljem sõbrad. Nende aastate jooksul olen olnud viieline oivik ja ka see, kes iga kolmapäeva hommikul keemiaklassi ukse taga seisab, et järeltööd teha. Olen valetanud endale külge kõhuvalu, et koolist pääseda ja olen hommikul küll kodust koolikotiga väljunud, aga mitte kooli jõudnud. Olen saanud stipendiume ja olen eksameid viletsapoolselt teinud. Olen õppinud ja olen õppimata jätnud. Olen spikerdanud ja olen sõbra eest kooli sisseastumistöö valmis kirjutanud. Olen vandunud, et ei lähe enam iial kooli ja ikkagi siiasamma Tartu Ülikooli paberid sisse andnud. 

Kui olin oma kõne ära pidanud, selgus, et saalis oli mu keemiaõpetaja abikaasa. Mõne aja pärast saabus õpetajalt nunnu sõnum: "Aitäh, et vanainimest meeles pidasid!" :P


November – Tõime telemajast Tartusse nii palju telenukke kui karpidesse mahtus ja juba uuel aastal saab sellest näitus. Püsige lainel, te rippuvate silmadega lindude ja hõreokkaliste siilide austajad! Täna sööme kommi ja homme sööme kommi. Ja käbikuningas on minu taat!

Novembris sai Mustikas juba viieseks! 

Detsember – Sünnipäevakuu, jõulukuu, aasta kokku võtmise kuu. Nentisin rohkem kui ühel korral, et mul on imelised sõbrad ja imelised töökaaslased. 

Elu pakkus mulle veel ühe väljakutse. Rääkisin Hariduse Tugiteenuste Keskuse korraldatud tänuüritusel mänguasjamuuseumist ja mängimisest, mälestustest ja mäletamisest. Kui lugupeetud abilinnapea nägi mind üritusele sisse astumas, küsis ta, et kas ma vahetasin ametit ja räägin nüüd igal suuremal üritusel. Vastasin, et kaalun võimalust. 

Igatahes rääkisin kõige muu kõrval seda lugu: 
Oli üks täiesti tavaline tööpäev. Jalutasin läbi muuseumi, sest mul oli vaja karumajja tagasi panna sinisilmne karu Nässu. Avasin kapi, panin Nässu oma kohale ja minu selja taha ilmusid kaks väikest poissi, endal silmis tohutu uudishimu. Enamasti saab ju muuseumis asju läbi klaasi vaadata. Küsisin, kas nad tahaksid minuga koos karude kappi sisse piiluda. Poisid tahtsid. Rääkisin nendega natuke karudest ja sellest ka, miks asjad peavad olema klaasi taga. Siis panime üheskoos koledal moel kriiksuva klaasi kapile jälle ette. Ma olin juba ära minemas, kui üks poistest ütles:
“Ma tahan sulle kingituse teha. Vaata, mul on siin kalliskivi!” Ja tema peos oli väike sinine plastist mängukalliskivi.
“Oled sa kindel, et tahad selle ära anda?”
“Jah, tahan küll, mul on neid veel terve pakk!” ütles poiss mõnusalt hooletu lohakusega.
“Mina tahan ka kingi teha,” ütles teine poiss ja ulatas mulle sama kujuga lilla kalliskivi. Ja need kaks kivi olid tänuks selle eest, et nad tohtisid minuga koos salamaailma pilgu heita. 

Mõelge nüüd hoolega, millised on need teie kalliskivihetked, mis te endaga sellest aastast kaasa võtate. Küllap on neid rohkem kui üks.

Foto: Sille Annuk, Tartu Postimees

 

On üks aasta lõpupäevadest. 
Istun köögis nagu tavaliselt. Kohvikruus on käeulatuses. Nagu tavaliselt. 

***

Pühad on käes ja peas on kõik nädalapäevad sassis, nagu ikka aasta lõpul. Lumi tuleb ja läheb, jää katab linna, inimesed uisklevad, vehivad kätega ja püüavad pigem tubades püsida. Jõulukinkide hankimise aeg on möödas, pakid on avatudki. Laual on nii palju magusat, et söö või mitu kuud ning käsi sirutub külmkapiust avama, et midagi soolast vahele ampsata. Esimest aastat üle pika aja on olnud selline sügis, mil ilutulestiku peale olen pidanud vaid paar korda turtsuma – põhiline mürgel seisab muidugi alles ees, aga vähemalt ei pea igal õhtul koerale selgitama, et pole vaja haukuda, kohe saab läbi. 

***

Enda jaoks võtan sellest aastast kaasa teadmise, et mu saksa keel pole täiesti lootuselt kaotsi läinud. Tõlkisin Vesta Raamatute jaoks saksa keelest ühe moosiretseptide raamatu ja Mira Lobe "Rohelise südamega linna". Sellest viimasest saab saabuval aastal Teatri Kodus Urmas Lennuki taktikepi all ka lavastus ning ma ootan juba kangesti, et näha, kuidas see välja kukub. Lisaks tõlkisin Mira Lobe enimtõlgitud raamatu "Das kleine Ich bin ich", mis sai eesti keeles nimeks "Mina olengi mina". Mõlemate Mira Lobe raamatute puhul oli mul keeletoimetajana (ja üldse) toeks Elina Adamson. 

Elina pani komasid ja punkte paika ka Klaveriloomade raamatus, mille kirjutas Katri Rebane ja mis nüüd just värskelt aasta lõpul trükist saabus. Selle puhul sain natuke maitsta toimetajaleiba. 

 

Kui juba korraks Teatri Kodu peale mõte läks, siis sellega seoses meenub, et kevadel etendus Teatri Kodus minu kirjutet "Professor Peni", mille võttis lavastada Teatribuss. Aitüma, see oli põnev retk!



Eks ole omamoodi teater seegi, et aasta jooksul õnnestus lastele üsna mitu korda ette lugemas käia – küll Nässu, küll Mustika, küll muid lugusid. Iga kord, kui kuulajate säravaid silmi näen, tunnen, et kõik pole veel lootusetult kadunud. Veel on lapsi, kes tahavad kuulata, küsida, meisterdada, askeldada ja ise lugeda. Minu eriliseks lemmikuks olid teise klassi lapsed, kellele ma oma vanas koolis ette lugemas käisin. Lugesin neile (lisaks kõigele muule) nii Mira Lobe originaalteksti kui ka enda tõlgitut ja rääkisin tõlkimise vajalikkusest. Ja siis ütles üks väike tüdruk: "Palun loe veel seda saksa keelt!" Ja see "palun loe veel" ongi põhjus, miks ma uuesti kooli, lasteaeda või raamatukogusse lugema lähen. 

Selle aasta ilmunute hulka jäid veel "Minu lahe paps viib meid matkama" ja "Parimad päevad perega", mõlemad Vesta Raamatute jaoks tõlgitud. "Parimad päevad..." oli õigupoolest palju varem tõlgitud, lihtsalt ilmus nüüd sellel aastal. 

 

***

Teatri ja ilukirjanduse juurest edasi teiste kaunite kunstide manu minnes tasub meelde tuletada, et kevadel näitasime Anna Ryazanova Mustika raamatu jaoks valminud imeliselt hingematvaid akvarelle Tartus asuvas R galeriis ja samal ajal tegime Annaga tegelikult juba uut raamatut.

Suvel näitasime Anna pisikesi pilte Tammelinna päevadel korraldatud kodukohvikus (aitüma Epule pinda pakkumast ja Annikale ning Maidule kaasa löömast!). Sügisel korraldasime ühe väikese näituse veel Tartu Raekoja galeriis. Aga ise muudkui tegime samal ajal uut raamatut...

Raamat sai valmis hilissügiseks ning esitlemiseni jõudsime detsembris. Mänguasjamuuseumi mängutuba oli just remondist tulnud ja oleks nagu oodanud, et me kastidega sisse tormame. Minu lõpmatud tänukummardused lähevad Anna Ryazanovale imeliste illustratsioonide, Mari Tuulingule keeletoimetuse ja Maarja Roosile küljendamise eest. Ja muidugi Printonile trükkimise eest! Kui poes või raamatukogus raamatut vaatate, ärge unustage kuldset kuud kaeda ;)

Uue raamatu ""See on minu pall!" hüüdis Mustikas" pildid on eelmisest veel ilusamad ning see tundub peaaaegu et võimatu, eksole. Aga kangesti tahaks ka neid näitusel näidata. Eks näe, kuis või kas see õnneks läheb. 

Nüüdseks on Mustikast valminud kolm raamatut ning kõik kolm on Alina Paasi poolt ka ukraina keelde tõlgitud. Siiani on Eestis elavatel ukraina lastel neist tublisti rõõmu olnud. Eriliselt tegi mul meele heaks lugu, mida ühelt õpetajalt kuulsin, kes oli alglasside lastele raamatuid jaganud ja kelle juurde astus viiendas klassis käiv ukraina poiss, kes küsis: "Aga õpetaja, kas meie ka saame seda lugeda?"
Samavõrra tegi mu meele heaks väike Sergei, kes pooleteise aasta eest Eestisse elama tuli ja nüüd esitlusel endale eestikeelse raamatu valis. Sest ta juba räägib väga ilusti. Loeb ka. 

Ahjaa, musta kassiga loo ja palliraamatu saime ukrainakeelsetena välja anda tänu Integratsiooni Sihtasutuse projektile. Aitäh! 


Noh ja nüüd siin koduköögis istudes on mul tunne, et terve aasta on möödunud, nagu oleks proovinud Mustikat tagasi hoida (vt lisatud Ave Põleniku foto).  Kavatsen mõne päeva natuke hinge tõmmata, enne kui uuele aastale traksid külge panen, aga küllap tulevad peagi geniaalsed mõtted ja selgub, et vaja oleks midagi ümber ehitada, saagida või lõhkuda, midagi tõlkida, midagi välja anda või midagi kirjutada. Küllap see siis ka tehtud saab. 

Vähemalt olen praeguseks enda jaoks üles kirjutanud, millised sõnad said aastaga kaante vahele. 
Ja nüüd hakkan molutama! 

 

 

29. oktooberVäga varajane hommik. 

Emotsiooni pealt tahaks blogisse üles märkida, et igavesti neetud ... (sisesta lünka endale meelepärane hulk vandesõnu) kellakeeramine pani tuksi mu ööune ja tõttöelda valmistus koer selleks ööks juba kaks nädalat, olles sihikindlalt kella nelja ja viie vahel ärganud, et oma koerakeeles küsida, kas hakkame nüüd sööma ja teisi vahvaid asju tegema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma põhiliselt rääkida. 

Tegelikult tahtsin lihtsalt ajaloolise tõe huvides üles märkida, et sellel aastal hüppas eesti keelde tõlgitud Mira Lobe raamatute arv kahelt nelja peale ja mul on selles süüd. Kevadel ilmus "Rohelise südamega linn", millest minu teada tuleb veel midagi enamatki kui pelgalt raamat, ja nüüd ilmus "Mina olengi mina". Praeguseks olen saanud mõlemat raamatut lastele ette lugeda ja tunda rõõmu, et väikesed inimesed kuulavad. 


Fotod Tartu Linnaraamatukogus lugemisest: Kirsti Läänesaar 2023

Värsivormis "Mina olengi mina" on ettelugemiseks ideaalne, nagu üldse õhukesed ühest pikast luuletusest koosnevad raamatud. Saab riimiga nalja, saab häälega vigurdada ja pildid on ka nagu loodud ette näitamiseks. Täiskasvanutele, kellele meeldib 70ndate esteetika, on selle raamatu illustratsioonid ilmselt maiuspalaks. 

"Mina olengi mina", originaalis "Das kleine Ich bin ich" ilmus Austrias esmakordselt 1972. aastal ning see on Mira Lobe enimtõlgitud raamat, mis on pärjatud ka Austria riikliku laste- ja noortekirjanduse auhinnaga. Praeguseks on see olemas rohkem kui kahekümnes keeles ja lugu algab nii: 

Auf der bunten Blumenwiesegeht ein buntes Tier spazieren,wandert zwischen grünen Halmen,wandert unter Schierlingspalmen,freut sich, dass die Vögel singen,freut sich an den Schmetterlingen,freut sich, dass sich´s freuen kann.Aber dann ...



Ja eestikeelsena kõlab see sedasi: 
Kirju lillevälja pealkirju loom see kõnnib seal,seikleb rohukõrte ilus,seikleb putkemetsa vilus,laulev lind teeb rõõmsaks meele,liblikas, kes jääb ta teele,rõõm, et hinges rõõmuviis.Aga siis…

Lipake nüüd lähimasse raamatupoodi või raamatukokku, et teada saada, kuidas kirjul loomal edasi läheb ;)
Meie toimetaja Elina Adamsoniga oleme iagatahes omalt poolt kõik teinud, et lugu oleks ladus ja teeks lugedes rõõmu. 

PS! Raamatu lõpus on illustraator Susi Weigeli loodud loomakese tegemise õpetus.
Ma nii tahaks juba neid loomi näha, kes sünnivad. 

Foto: Kirsti Läänesaar 2023

 

15. aprill.Kevad.Hommik. 
Siis see siis on. "Rohelise südamega linn". Eestikeelsena. 
¤¤¤
Kohtusime Mira Lobe pojaga 2022. aasta suvel Tartus. Mira Lobe on populaarne autor, keda avaldatakse kõikjal üle maailma, aga siinmail teatakse põhiliselt lugu "Vanaema õunapuu otsas" (Dagmar Normeti tõlkes). Ometi on ta kirjutanud luulet ja lastelugusid suure riiuli jagu, rohkem kui 100 raamatut!
Mira Lobe poeg pakkus välja, et ta saadab mulle paki Mira raamatuid ja ma saan siis vaadata, kas mõni neist võiks mind kõnetada ja kas see kõnetaks ehk ka mõnda kirjastust. Lugesin ühte ja teist ja kolmandat, kuulasin lastele YouTube'is etteloetud raamatuid ja tegin kirjastajatele sisudest lühikokkuvõtteid. Ja siis tundus, et just "Das Städtchen Drumherum" võiks olla see, mis on ka praeguses ajas täiesti aktuaalne. Lugu linnast, mille linnapea tahab metsa maha võtta ja selle arvelt ehitada pilvelõhkujaid, teletorni, loomaaia, suurema kooli ja mida kõike veel. Aga metsas elavad oravad ja linnud, tiigis ujuvad kalad ja tiigi kohal lendlevad kiilid. Ja metsas elab salapärane hea metsavaim Proua Hullevulle...
Tore oli see, et ka ühele kirjastusele tundus, et Austrias 1970. aastal esmakordselt ilmunud raamatul võiks olla rohkem kui 50 aastat hiljem lugejaid. Nii et nüüd ongi lugu eestikeelsena olemas, kaane peal Vesta Raamatute logo ja sees eestikeelsed sõnad. Minu komad ja komistused vaatas üle Elina Adamson, kes on ise tavaliselt hoopis tõlkijalaua taga istunud. Mulle kangesti meeldis see, kuidas Elina vaatas sõnahaaval kõik üle, kaalus ja vaagis ja küsis. Ilmselt meelitas Proua Hullevulle teda endaga teistsuguseid maid avastama. Loodan, et selle eest on talle kingiks üks Proua Hullevulle poolt saadetud eriti ilusate liblikatega lahke unenägu. 

"Rohelise südamega linn". See mõte meeldib mul. Usun, et ma saan sellest sel ja järgmiselgi aastal rääkida, sest üks roheline mõte kribeleb veel südamel. 

Mõnusat lugemist!

Aitäh Reinhardt, Hille, Jens ja Elina! Selge see, et me pole hullud, vaid tõsised. 

 

25. märtsi hommik

Tegelikult läksid need pealkirjas mainitud Mustika-raamatu pildid näitusele juba nädala eest, aga kuidagi on nädala jagu päevi niimoodi käest minema lipsanud, et ei saagi aru, kuhu nad jäid. Küllap tööle. Mul on tohutult hea meel, et Anna suur-suur töö sai välja pandud. Raamatust pilte vaadates võib paratamatult jääda mulje, et mis see siis ühe väikese raamatu jagu pilte teha ei ole, aga näitusel pildirodu vaadates on aru saada, kui palju läbimõtlemist see kõik vajab. Ja kui hästi Anna valdab akvarelli. 

Mõneti on see R galerii näitus meie jaoks nagu sissejuhatus tööks järgmise raamatuga. Saame vaadata pilte, mõelda sellele, kuidas me seda kõike tegime ja samas mõelda ka sellele, mis juhtub uues loos. Õigemini seda me juba teame, MIS JUHTUB, aga kuidas seda pildikeeles edastada, veel ei tea. 

Ometi oleme me otsast hakanud juba minema, uue raamatu jaoks, mille nimi on ""See on minu pall!" hüüdis Mustikas", on sõnad juba olemas ning esimesed kavandid on tehtud. Oleme Hooandja mõnusas soojas virtuaalses inkubaatoris ja meil on juba kogutud pool raamatu tegemiseks vajaminevast summast. Kellel jaksu ja tahtmist, võib raamatuteole hoogu lükata. 

***

Anna Ryazanova akvarellide näitus on Tartus Aparaaditehase hoovil asuvas R galeriis avatud kuni 6. maini. Minge kindlasti vaatama! 

Ahjaa - meid käis avamispäeval külastamas ka Aktuaalne Kaamera. :) Ja imeilusad fotod tegi avamispäeval Ester Bardone. 

29. detsembri hommik. 
Istun kuuma kohviga soojas köögis ja vaatan kohe varsti otsa saava aasta pilte. Aasta on olnud nii pikk ja juhtunud on nii palju, et aasta algus on kaunis võimsalt end hämaruse vatti mähkinud.

Nii mõndagi pilti vaadates tuleb mulle märkimisväärse üllatusena asjaolu, et SEE oli ka sel aastal. Näiteks see, et mu maailma parimad töö- ja teekaaslased ütlesid mulle veebruaris surmtõsise näoga: "Tule ruttu, mängutoas on midagi katki" ja kui ma siis uksest sisse astusin, ulatasid mulle nööpidega garneeritud kuldmedali, mis oli mänguasjamuuseumi aasta kultuurikorraldaja medal kolleegipreemiana. Või siis see, et ma kirjutasin Loomingusse Tiia Toometi juubeli auks mõned read. Või siis see, et ühes Loomingus ilmusid mu "Süda me rahu" kohta kiitvad read, mida lugedes meenus mulle omakorda, kuidas kiitvate ridade kirjapanija Leo Luks minult luule aastaülevaate jaoks raamatut paludes ütles: "Ma tegelikult juba lugesin seda, aga ... noh, oleks vaja veel lugeda." Ja igas selles meenutuses on hingele pai. 

Oli uute kohtumiste ja taaskohtumiste aasta. Lõpuks ometi jõudis üle pika aja Tartusse minu armas Ania, kelle süda on pooleldi poola- ja pooleldi eestikelseid sõnu täis ja kellega koos olemine on nagu õe kõrval seismine. Käisime temaga Peipsi ääres luusimas, "Läbi linna" teatris, Gen klubis ja Barlovas. Ja salvestasime suvesooja. Barlova hiilgas selgi aastal taas kord selle poolest, et on nagu kultuuride sulatusahi – sealsetest kohtumistest on alguse saanud nii mõnigi sõprus ja koostöö. Suvisest kohtumisest Hille, Jensu ja Reinhardtiga on juba sündinud nii mõndagi. Kasvõi näiteks see, et tuletan tasapisi meelde ununema kippuvat saksa keelt. Mis sellest meeldetuletusest saab, näeb ilmselt uuel aastal. 

. 

Must murjam Mustikas on aasta jooksul näidanud mõningaid märke sellest, et isegi tema on võimeline kord kuus täiskasvanulikult käituma. Oleme käinud jõudumööda rallikuulekuse trennis ning siinkohal au ja kiitus treener Tuulile, kes on jälginud ja oodanud, et üks kärsitusest pakatav ja aeg-ajalt ülevoolavalt hull nunnupeletis suudaks rajal püsida. 
Oleme käinud Mustikaga raamatukogudes lastele kirjandusest rääkimas. Ja koertest. Mis on mõlemad olulised teemad, sest me elame nii kirjanduse kui ka koertega kõrvuti. 
Muidugi ei saa sel aastal kuidagi mööda vaadata Ukraina teemast. 24. veebruaril tusaselt ja kurvalt taksoga sõprade poole sõites ei osanud ma mõistagi arvata, kui kaua see kõik kestab. Koroona-aastad olid juba niigi vaimne väljakutse ja poolearuliste egomaniakkide rünnak Ukrainale keeras ajale veel mitu vinti peale. Mäletan oma veebruarimõtteid stiilis "krt, nad lõhuvad ära kõik, mis on vahepeal üles ehitatud", "et neil vihmavari p***es avaneks" ja kõiki teisi mõtteid ka, näiteks "ah et seda nad siis soovivad? aga vat ei saa!" Sõda analüüsida saavad aga need, kes on selleks loodud. Mina saan teha põhiliselt neid asju, mida ma oskan – kirjutada või joonistada või kultuuri korraldada. Või inimestega rääkida. Või kuulata. 

 
Aasta on minuni toonud terve meretäie uusi tutvusi. Suur hulk on neist seotud Ukrainaga – vabatahtlikud Tartu Ukraina Majas, kes teevad tööd (minu meelest) oma unetundide arvelt; sõjapõgenikud, kes vaatamata läbielatule suudavad olla rõõmsamad kui üks hallusest räsitud eestlane iial loomu poolest olla suudab ... Ja muidugi Anja. Seekord ukraina Anja.

Sellesse aastasse jääb ka Hooandja projekt "Mustikas ja maruline jooks", mis sündis osaliselt tänu ühele kohtumisele märtsilumises sõbra aias. Sellest kohtumisest saadik oleme vahetanud Anjaga (nüüdseks juba mu raamatu illustraatoriga) sadu sõnumeid, püüdnud üksteisest aru saada eesti, vene ja inglise keeles, vahetanud kingipakke, kurvastanud ja rõõmustanud koos, söönud kooki, kasukat ja küülikut, tähistanud sünnipäevi ja teinud plaane uueks aastaks. Ja muidugi esitlenud mänguasjamuuseumis raamatut "Mustikas ja maruline jooks". Eesti ja ukraina keeles. Seda viimast tänu ukrainlannast tõlkijale Alinale. 


Minu isikliku kirjandusaasta võib kokku võtta ühte pilti ja seitsmesse raamatusse. Aasta jooksul ilmus kaks suurtele tõlgitud raamatut, kolm pisikestele tõlgitud raamatut ja üks Mustika-lugu. Teiste tõlgitud raamatuis esineb minu tõlgitud värsse, millest osade ilmumine jääb hoopis uude aastasse. Aga noh, see pole kuigi kaugel. Kirjutasin ja tõlkisin üht-teist ja isegi kolmandat veel, aga nendest asjadest on siis põhjust uuel aastal kireda ja uues aastakokkuvõttes üllatusega meenutada. 

Mida veel? 
Meie raamat "Чорниця та потужний забiг" on jõudnud päris mitmesse linna üle Eesti. Nendesse kodudesse, kus elavad sõja eest põgenenud väikesed inimesed. Ma loodan, et nad on soojas ja hoitud. 
Raamat on jõudnud ka üsna mitmesse Ukraina linna. Ma ei saa raamatuga kaasa pakkida reaalselt soojust ja valgust, aga loodan, et Anja imeilusad pildid pakuvad südamesooja. Sest meie saame teha seda, mida me oskame. Ja siis natuke veel. Õppida tegema neid asju, mida me veel ei oska. 

Слава Україні!

 

Anna esimene pilt raamatule.
Aprill 2022.  6. november, rahulik pühapäev

Sees on ebamäärane tühjus sellest, et mingi asi on valmis saanud. Mustika vabadusse tehtud sööst on muutunud sõnadeks ja piltideks, eestikeelsed raamatud on juba poes, osa hooandjaidki on raamatu kätte saanud. Aga esitlused on alles ees ja see on tore. See tähendab, et tühjuses on ikka veel üks suletud uksega tuba ka. 

Anna Ryazanova, kunstnik, kes tegi marulise jooksu raamatule pildid, ütleb, et tema ikka veel ei usu, et raamat olemas on. Mina usun küll, aga saan aru, mida ta mõtleb. On suur vahe, kas sul on paberid, kuhu on sirgeldatud mõtted ja ideed ja piltide esialgsed asukohad, kas sul on kuhi akvarelle või kaante vahel üks konkreetne asi. Või siis meie puhul isegi kaks konktreetset asja. Selleski on vahe, kas sa loed tõlkeäpiga sulle tundmatus keeles kirja pandud sõnu, püüad aru saada nende mõttest, püüad neid enda jaoks tõlkida sulle arusaadavateks sõnadeks, või saad kätte võtta raamatu, mille tähed on sulle tuttavad. 

Mul on tohutult hea meel, et kõik suured inimesed, kes on seni raamatu kätte võtnud, on silitanud selle kaant ja öelnud: "Kui ilus!" Ilu on väga vaja. See teeb hingele head.

Väikesed inimesed on esitanud täpsustavaid küsimusi:
Kas see, kes raamatu kirjutas ja see kes joonistas, nemad jooksid kaasa? 
Kas see juhtus päriselt? Aga täpselt kuidas?
Mis kell Mustikas marulist jooksu teeb? 

Millised küsimused veel tekkivad, seda saame Annaga teada juba kahe nädala pärast raamat esitlusel mänguasjamuuseumi mängutoas. 

Anna annab raamatu pildid üle.
Juuli 2022. Meil on plaanis teha koguni kaks esitlust, sest raamat on olemas eesti- ja ukrainakeelsena. Ukrainakeelsel on mõistagi olemas selge põhjus – praegu elab ainuüksi Tartus üle 200 väikese eelkooliealise inimese, kes peaksid elama hoopis teises riigis ja hoopis teises keelekeskkonnas, kui nad seda on. See raamat saab olla nende jaoks üks pisitilluke kild oma keelt. 

Eile käisin Tartus tegutsevas Ukraina Majas ukrainapäraste ehete töötoas. Töötoas oli neli eestlast ja ülejäänud ukrainlased. Mõned neist ülikooli kaudu Eestiga seotud, mõned töö kaudu, mõned põgenikuna siia jõudnud. Aga viimne kui üks neist tutvustas end lisaks ukraina keelele ka eesti keeles. Ja üks kursusel osalenutest ütles minu kaasa võetud raamatut nähes: "Anna on minu sõbranna! Me õpime koos eesti keelt." 

Pühapäevahommikutel on mingi eriline oskus mõtteid hakkida. Tahaks öelda seda ja teist ja kolmandat, osa mõtteid saabki kirja, aga osa kaob nii kiirel vihinal, et isegi sabaotsa ei jõua näha. 

Igatahes on igaüks, kes raamatute sünnile kaasa aidanud või kes Mustika seiklustele kaasa tahab elada, oodatud 20. novembril Tartu Mänguasjamuuseumi mängutuppa. Kell 12 esitleme eestikeelset raamatut ja kell 14 ukrainakeelset. Loomulikult saavad eestikeelse raamatu esitlusele tulnud ka ukrainakeelseid näha, lihtsalt kell kaks loeme raamatut ka ukraina keeles ja ukraina lastele. 

***

Saagu siia kirja ka kõik need, kes lähemalt raamatu tegemise ja valmimisega seotud olid: 
Minu tekstile tegi imeilusad pildid Anna Ryazanova, eestikeelse raamatu keeletugi oli Mari Tuuling, raamatu kujunduse tegi Maarja Roosi, ukraina keelde tõlkis raamatu Alina Paas. 

Eestikeelsed failid vormis raamatuks Printon, ukrainakeelsed Ecoprint. Raamatud sündisid Tartu Kultuurkapitali ja ühisrahastusplatvormi Hooandja abiga ning tõlkimist ukraina keelde toetas Tartu linn projekti Kirjanduslinn Tartu raames.

"Mustikas ja maruline jooks" ja "Чорниця та потужний забіг" Tartu Ukraina Majas.
November 2022. 

Siin ja allpool illustratsioonid raamatule "Mustikas ja maruline jooks". Anna Ryazanova 2022

Kolmas juuli,
vähe-maruliste ja vähem-aruliste mõtete päev


Märkasin, et pole Hooandja edukast lõpetamisest üldse kirjutanudki, sest kuumus, mõned puhkenädalad ja lakkamatu soov magada on sellest kõigest üle käinud. Aga nii see läks – kaks päeva enne tähtaja kukkumist oli veel väike kahtlus hinges, noh et kas kõik meie suurejoonelised plaanid üldse õnnestuvad ... Ja siis juhtus mitu väikest imet ning mõni tund enne viimase päeva kesköise tunni kukkumist ja tõlla kõrvitsaks muundumist sai kõik valmis. 

See kõik omakorda tähendab, et Anna joonistab ja maalib kolmekordse innuga viimaseid vajaminevaid pilte, esimesed on juba sissegi skännitud ja varsti saab kõik asjad kokku laduda. Ma olen vist sada korda rääkinud (ja kirjutanud), kui veider on ükskõik millise asja sündimise protsess. Olgu see siis pilt või raamat või näitus või väike luuletus. Kui ta on valmis, siis nagu poleks sellega kunagi kokku puutunudki. Asi hakkab oma elu elama. Muidugi ei ole raamat kaugeltki valmis, aga Anna pilte vaadates on ikkagi tunne, et nad elavad juba praegu igaüks oma elu. Lisaks raamatutekstile on veel mitu-mitu eraldi juttu, mida saab rääkida ainult neid pilte vaadates. Oravate lugu. Rebase lugu. Mänguasjakasti lugu. Anna ise võiks rääkida öiste maalimiste lugu. 

Raamatu peategelane Mustikas on jutus küll eriti kebjakas ja jooksuhuviline, aga praegu on ta igatahes seoses erakordselt kuumade ilmadega täielikuks chow'ks muutunud. Tema põhiline päeva mööda saatmise viis on lamades, väga menukad on köögi kivipõrand ja kuurialune muldpõrand. Hädapärast sobib ka puude varjus olev ristikune plats. Jalutamise vastu on küll pöörane huvi, aga meie liikumistempo on selline, et ilmselt läheks iga rulaatoriga rallija ka meist mööda. Kui on vabad päevad, oleme õues hommikul ja õhtul ning päeva kasutame magamiseks. Kui on tööpäevad, püüame linna liikuda hästi vara ja tagasi tuleme ohkides ning ohtrate joogipauside toel. Ja kui ma ütlen "meie", siis mitte seepärast, et "ohsanunnukeneküllmeolemearmsad", vaid me tõesti mõlemad ohime ja kannatame :D 

Nojah, ega muud polnudki. Hooandja on nagu raamatu esikaas ja kõik ülejäänu on juba sisu ja sõnad. Vaja edasi toimetada. Paneme jaheda räti otsaette ja jätkame ohkimist. 

Ciao!