Siin ja allpool illustratsioonid raamatule "Mustikas ja maruline jooks". Anna Ryazanova 2022

Kolmas juuli,
vähe-maruliste ja vähem-aruliste mõtete päev


Märkasin, et pole Hooandja edukast lõpetamisest üldse kirjutanudki, sest kuumus, mõned puhkenädalad ja lakkamatu soov magada on sellest kõigest üle käinud. Aga nii see läks – kaks päeva enne tähtaja kukkumist oli veel väike kahtlus hinges, noh et kas kõik meie suurejoonelised plaanid üldse õnnestuvad ... Ja siis juhtus mitu väikest imet ning mõni tund enne viimase päeva kesköise tunni kukkumist ja tõlla kõrvitsaks muundumist sai kõik valmis. 

See kõik omakorda tähendab, et Anna joonistab ja maalib kolmekordse innuga viimaseid vajaminevaid pilte, esimesed on juba sissegi skännitud ja varsti saab kõik asjad kokku laduda. Ma olen vist sada korda rääkinud (ja kirjutanud), kui veider on ükskõik millise asja sündimise protsess. Olgu see siis pilt või raamat või näitus või väike luuletus. Kui ta on valmis, siis nagu poleks sellega kunagi kokku puutunudki. Asi hakkab oma elu elama. Muidugi ei ole raamat kaugeltki valmis, aga Anna pilte vaadates on ikkagi tunne, et nad elavad juba praegu igaüks oma elu. Lisaks raamatutekstile on veel mitu-mitu eraldi juttu, mida saab rääkida ainult neid pilte vaadates. Oravate lugu. Rebase lugu. Mänguasjakasti lugu. Anna ise võiks rääkida öiste maalimiste lugu. 

Raamatu peategelane Mustikas on jutus küll eriti kebjakas ja jooksuhuviline, aga praegu on ta igatahes seoses erakordselt kuumade ilmadega täielikuks chow'ks muutunud. Tema põhiline päeva mööda saatmise viis on lamades, väga menukad on köögi kivipõrand ja kuurialune muldpõrand. Hädapärast sobib ka puude varjus olev ristikune plats. Jalutamise vastu on küll pöörane huvi, aga meie liikumistempo on selline, et ilmselt läheks iga rulaatoriga rallija ka meist mööda. Kui on vabad päevad, oleme õues hommikul ja õhtul ning päeva kasutame magamiseks. Kui on tööpäevad, püüame linna liikuda hästi vara ja tagasi tuleme ohkides ning ohtrate joogipauside toel. Ja kui ma ütlen "meie", siis mitte seepärast, et "ohsanunnukeneküllmeolemearmsad", vaid me tõesti mõlemad ohime ja kannatame :D 

Nojah, ega muud polnudki. Hooandja on nagu raamatu esikaas ja kõik ülejäänu on juba sisu ja sõnad. Vaja edasi toimetada. Paneme jaheda räti otsaette ja jätkame ohkimist. 

Ciao!