Aga mida teie teete, kui hommikul uni ära läheb või ära aetakse? Meie majapidamises on endiselt selline lugu, et Mustikas ihaldab õhtuti vara magama minna ja selle arvelt häbematult vara tõusta. Mistap juhtub ka minuga sedasi, et hale pinin teemal "millal me juba jõe äärde lähme?" ajab mu jalule. 

Selle magamata une arvelt saab hommikuti igasuguseid asju teha (ja samas saab õhtuti ootamatutel aegadel langeda). Kui jõeäärne üle vaadatud ja Mustikas on iga puu ja põõsa äärde jätnud kirja või panderolli, tuleme tagasi koju. Kui on tööpäev, lähme tööle või püsime kodukontoris ja teeme muidugi tööd. Aga kui on puhkepäev, siis ... nojah, näiteks Mustikas läheb hommikuti alati tagasi magama (mis minu hinnangul on sulaselge häbematus!), aga mina näiteks kas loen lasteraamatuid või tõlgin ämblikuluulet. Kõlab napakalt, eks?

Pean ütlema, et kui mul paluti "Spi-Ku" nimelist raamatut tõlkida, siis esialgu ütlesin, et tõlgin ainult luuletuste osa. Sest kõik muu ämblike salaelu, kehaehitust ja söögikombeid puudutav tundus mulle esmasel pilguheidul peaaegu et arusaamatu. Palun väga vabandust, aga mis chelicerae ja mis cephalothorax? Mis pedipalps? Ja siis läks ikka kuidagi veidral moel sedasi, et leidsin end pühapäevahommikuti iseendaga arutlemas, kas on normaalne, et kärbes närbleb võrgus. Või et kas SLURRRP! on normaalne hääl, mida võiks teha kärbest tühjaks imev kärbsebaari omanik. Lõugtundlad, pearindmik ja lõugkobijad tundusid mõne nädala järel ka juba täitsa tavapärased mõisted olevat. 

Ühesõnaga. Mis siin pikalt jahuda – kohati päris naljakas, täitsa tubli peotäie tarkusega raamat nii ämblike kui ka luule vallas (oijaa, seal sees on haikud, tankad ja veel paljud erinevad luulevormid) tuleb välja juba aprilli lõpus. Nii et igaüks, kes tunneb end ämblikega kohtudes pisut ebakindlat, võiks selle läbi lugeda ja avastada, et ämblik on üks õige cool tüüp. Ahjaa, eesti keeles sai selle raamatu nimeks "Ämb-lik: Segadikujagu väikseid värsse kaheksal jalal". Ja mina olen nüüd igatahes veendunud, et ämblike osas tuleks ämblikunimede komisjonil tublisti eestikeelseid nimesid välja mõelda. Nendest on suur puudus käes. 

Kum-mikutest tuleb esialgu juttu aga nii palju, et mullusui sai valmis Nässu lugude kolmanda raamatu käsikiri ja kui see paberikuhi ja tähtedepusa kord raamatuks muutub, saab tema nimeks "Nässu ja kohutavalt kole kummik". Kuniks temast veel mitte midagi muud peale unistuste ja lootuste näha pole, võib neid unistusi ja lootusi toita Hooandja lehel. Kuidas Nässul ja tema koledatel kummikutel minema hakkab, sellest räägime juba mõni teine kord. 

Aprillis ruulivad aga ämb-likud! Kõigil kaheksal jalal. Seda muidugi juhul, kui nad mõnda kuhugi kakeldes kaotanud pole.