Olaa!

Väike ärevus on hinges. Tean küll, et ühe raamatu reaalselt valmis saamiseks läheb omajagu aega (ja kirjutamine on veel kõige väiksem osa sellest), aga ikka on tunne, et lõpunädalad on kõige pikemad. 

Kas kõik sai hästi?
Ega komad ära ei kadunud?
Kas kaaned on sirged?
Kas jõuab õigeks ajaks?
Mis ma ära unustasin ...

Nojah, umbes nii see peas ketrab. Muidugi on kõik lõpuks hästi just sellisel kujul nagu see olema saab. 
Niisiis, järgneb KAUBANDUSLIK JA KIRJANDUSLIK TEADAANNE: 

Pööraselt hea meel on selle üle, et minu lugude ja luuletustega ja mega-andeka fotograafi Siim Vahuri fotodega uus lasteraamat "Nässu ja kohutavalt kole kummik" saab kohe-kohe kaante vahele ja tuleb esitlemisele Tartu Mänguasjamuuseumis 19. detsembril kell 12–14. Minu nunnud töökaaslased on lubanud aidata Nässu ja raamatu auks vormida piparkoogist kummikuid ja oravaid ja isegi ronge!

Raamatut poleks olemas, kui poleks disainer Maarja Roosi võlukäsi, mille abil minu lauale puistatud kavandite sogast alati raamat vormub, ja keeletoimetaja Mari Tuulingut, kes kannatlikult ikka ja jälle kõik läbi loeb. Isegi ja eriti siis, kui ma midagi viimasel minutil innukalt vahele topin ja juurde kirjutan. Et fotod saaks sündida, on välja valitud mänguasjad, mida pildistada ja need otsis välja mänguasjamuuseumi kogudest Liis Järv. Peab ütlema, et see töö oli päris pöörane, sest minupoolses juhendis oli öeldud umbes nii: "No mul on vaja mingi 10 krokodilli ja need võiks olla eri värvi ja üks võiks olla lilla." Või et siis: "Tead, see plekist 1980ndate mänguköök, kus on kraanikauss, kas sa saaksid selle üles leida?". Ja Liis leidis kõik üles, isegi rohkem kui oskasin küsida. 

Seekord oli Liisil ka tubli väike abiline Lily, kes tuli mängu hetkel, kui oli vaja laenata kummikuid, korjata pargis käbisid või leida mänguasjakastist roosa tigu. Lily oli oma kummikute laenamisest päris elevil ja uuris mu käest mitu korda, et kas ma ikka tean, et just nende kummikutega käis ta lambakaka sees. Kinnitasin, et tean ja et just seda oligi vaja.  

Eriline tänu lõputu kannatlikkuse eest läheb Printoni poolsele toele Lauri Juursoole. Ma ei tea, kas ta kergitas kulmu ka minu kirjade peale "Kuule, meil tuli 6 lehekülge juurde!", "Ei, valetan, 12 lehekülge tuli juurde!", "Kuule, peame paberivajadused ümber arvutama..." jne. Aga välja ta seda ei näidanud. 

PS. Lillat krokodilli muuseumis siiski ei olnud, selle õmbles ekstra raamatu jaoks kunstnik Katarina Naarits. 

PPS. Ma lihtsalt tahtsin kirjutada väikest Nässu luuletuste raamatut, aga läks nagu alati ...

Raamat sündis tänu Tartu Kultuurkapitali ja Eesti Kultuurkapitali toetusele ning Hooandjas hoo lükkajate abile, kirjastas Tartu Mänguasjamuuseum, trükkis trükikoda Printon.