Hunt on maailma suurim metsik koerlane ning just nemad panid üle 20 000 tagasi aluse koertele, kui algas kodustamisprotsess. Niisiis võib hunt üldise kehaehituse poolest vabalt suurt koera meenutada. Tavaliselt on hundi pea, rind ja kael laeimad ning jalad tugevamad. Karvastiku värvus on enamasti hall, kuid võib veidi varieeruda. Seljakarvad on musta tipuga, seega näib seljaosa tumedam. Talvekarv on aga veidi heledam ja sel ajal on hundil iseloomulik põskhabe. Nende kõrvad on suured ja püstised ning saba pikk ja sirge. Kui hundikarjas käib ringi mõni rõngas sabaga isend, on alust kahtlustada, et tegu on hoopiski metsiku koera või lausa hundi ja koera hübriidiga.

Hundi jäljed võivad olla raskesti eristatavad koera omadest. Hundi esikäpa jälje pikkus on tavaliselt 9-11 cm, tagakäpa jälg pisut lühem. Erinevalt koerast on hundi jäljerida tavaliselt täiesti sirge ja käpajäljed piklikumad. Liikudes astuvad karja liikmed sageli üksteise jälgedesse, kuid hargnetakse territooriumi uriiniga märgistamiseks või küttimiseks.

Kunagi ammu oli hunt levinud pea kogu põhja-poolkeral. Praeguseks on nad Euraasias levinud tundravööndist Indiani ja Ameerikas tundravööndist USA põhjaosani. Lääne-Euroopas on aga hunt suures osas välja surnud - nende viimasteks pelgupaikadeks on vaid üksikud mägised piirkonnad, mis jäävad inimasustusest võimalikult kaugele. Hunt vajab eluks võimalikult vähese inimmõjuga alasid, kultuurmaastik neile ei sobi. Lisaks sobivate elupaikade kadumisele aitas nende kadumisele Lääne-Euroopast kaasa ka ulatuslik inimesepoolne vaenamine ja küttimine.

Sügisest kuni jooksuajani liiguvad hundid ringi suuremate karjadena. Karjas on oma kindel hierarhia. See koosneb domineerivast paarist (n-ö alfaemane ja -isane), nende järglastest ja nendega liitunud üksikisenditest. Karjas saab järglasi vaid domineeriv paar, kuid teised aitavad poegade eest hoolitseda. Karjasisene hierarhia pannakse paika suuresti juba kutsikaeas poegade omavaheliste mängudega, aga osalt ka täiskasvanuna kakeldes. Jooksuaeg algab veebruaris. Pärast seda elatakse pigem paaride, väikesete karjadena või üksikult, sest noorloomad hakkavad hajuma, samuti toimub siis intensiivsem küttimine. Väiksem kari on eelistatud, kui jahiobjektiks on keskmise suurusega saakloomad, näiteks kitsed, rebased, jänesed, jne. Kui hundikari toitub aga peamiselt suurtest saakloomadest, nagu põder, võivad suuremad karjad kokku jääda kogu aastaks. Eesti hundikarjades on keskmiselt 4-5 looma.

Sigimisajal on hundid seotud urgude või pesadega, mis asuvad kohtades, kuhu inimjalg ei satu. Selleks võib olla näiteks mõni rabasaar või tuulemurd. Pesa võib asuda puujuure all, kohandatud mõne teise looma mahajäetud urust või ka lihtsalt maapinnal. Hundi tiinus kestab umbes 2 kuud. Maikuus sünnivad kutsikad, kes kaaluvad alguses 300-500 g. Pesakonnas on keskmiselt 3-7 poega. Esimese kahe elukuu jooksul hakkab järk-järgult suurenema tahke toidu osakaal nende menüüs. Vanemad tassivad neile liha oma maos ja oksendavad selle pesa juures välja. 2 kuu vanuselt võõrdutakse täielikult emapiimast.

Tippkiskjana nimetatakse hunti metsa sanitariks. Sageli võivad nad küttida haigeid või vigaseid loomi ning samuti on nad efektiivsed sõraliste arvukuse piiramisel. Paraku jääb hundile sobivaid elupaiku inimesest kaugel järjest vähemaks, mistõttu tuleb üsna sageli ette ka näiteks koduloomade murdmist võsavillemite poolt. See võib paraku võimendada ühiskonna negatiivset meelestatust huntide osas ja tingida salaküttimise sagenemist. Kuigi hunt on Euroopas kaitstav liik, on lubatud neid Eestis teatud piirini jahtida, kuna nende populatsioon on siin suhteliselt heas seisundis. Vaenamine inimese poolt võib aga tekitada probleeme nende edasisel kaitsel.

https://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/hu...