Status Updates From Metsik lingvistika

Selle aasta esimene. Vajab veidi mõtlemisainet. Aga raamat ise annab kindlasti palju mõtlemisainet.

p120 - peatükk, mille juurde tahaks tagasi tulla. Sõnade maagilisus ja miks me teatud (jutu)teemasid vaid piiriti kompame — sest neis on peidus suur vägi, mida ei maksa igal juhul valla päästa.

Muidugi see vastandub täiesti praeguse ajavaimu hoiakule, et kõike peaks kõigile jagama. Just kui see oleks tervendav praktika. Usun, et selles teemas on tegelikult palju rohkem tahke.

Iga peatükiga on küllaltki palju läbi sünteesida. Mikita eneseväljendus ja huumor on kindlasti priima. Raamatu peab ilmselt teistkordselt veel lugema/lehitsema, et veidikene parem tervik tekitada.

Lõunaeesti filosoofia & kartuli kummardamise üle sai muidugi laginal naerda.

Cool to be reading again.

p101 - aeg, mil keelel võis olla osaduse, mitte tähenduse funktsioon.

Lahe on mõelda keeleliste leiutmammutite peale või isiklikele pühasõnadele, mis ei kanna keele raamides mitte ühtegi kindlat kokkuleppelist tähendust, ent ometigi on neid võimalik mõista, adudes parasjagu aega ja ruumi, kus see ruumi välja lastakse oma hingest, s.t välja lausutakse.

p97 - Eesti keel on eestlasele kohati kui võõrkeel, milles ennast väljendama ei kohandu. Mõjub kohmakalt.

Jaan Kaplinski esseesid tahan kindlasti lugeda, kus ta keele olemust lahti mõtestab.

Peale 2.05 kuu pikkust pausi lugemisest tundub semiootiline mänglevus just parajalt paras, et keelemeeled lahti saada...

Kas seda raamatut saaks võtta manifestiks kirjavahemärkidega võitlemiseks? Kiri semiootilise süsteemina vajaks tegelikult paljudes muudes kohtades täiustamist.

Naljakas tähelepanek jutumärkide osas - kuidas me neid žestikuleerides esitleme. (kasutades seda retoorika/kirjandusmärgina)

p58 - märge endale, meelde tuletamaks, kui uus nähtus laialt levinud kirjakeel on

Kognitiivselt on inimeses välja arenenud eelkõige sümbolisatsioonivõime.. ja alles siis keelevõime. Seletab ka seda, miks kujunditesse pandav tekst niivõrd võimsa mõjuga on, juhul kui inimeses on taju ja oskust "maagilisi sõnu" luua.

Vapustav raamat, eriti kui pole eriti palju semiootikaga varasemalt kokkupuutunud. Pole kunagi mõelnud mõtlemise, keele ja kirja eristatusele.

Kiri on võimas psühholoogiline tehnoloogia - oma mälu ja mõtete märgiline talletamine ja viis, kuidas mõtlemist hõlpsustada. Ühest küljest, kuna tekkib enda mõtete osas lineaarne ülevaade. Teisalt - vabastad ajus ruumi ja tekitad ruumi uutele mõtetele.

Võimas raamat.

Keel on tee müstikasse või vähemalt osa sellest teekonnast

p38 - keel on fiktiivne ja kokkuleppeliste piiride ja reeglitega märgisüsteem

p38 - keel on fiktiivne ja kokkuleppeliste piiride ja reeglitega märgisüsteem

Sõna kui foneetiline koopia maailmast. Kiri kui selle foneetilise koopia salvestamine mittefoneetiliselt.

(Geniaalne. Pole keelest niimoodi algosadeks/sisuks taandatuna mõelnudki)

Sõna kui foneetiline koopia maailmast. Kiri kui selle foneetilise koopia salvestamine mittefoneetiliselt.

(Geniaalne. Pole keelest niimoodi algosadeks/sisuks taandatuna mõelnudki)

Kas ka kogukonnavaimu idee on pigem linnriiklik ideaal? Eraklikkus on samuti väärtuslik vaimne praktika.