Status Updates From Vaimu paik (Ööülikooli Raam...

Väga palju võimalusi ei saa kunagi teoks, aga mõned saavad.

esimese maailmasõja peatükk sobis hetkel mu elus toimuvaga suurepäraselt

kahju et nii pika pausi selle lugemisega tegin

lk 32:

Jalutada, tegelda taimedega, kasvõi potililledega, lugeda, mis huvitab. Ja lihtsalt olla, midagi tegemata. Laiselda, oleleda või kuidas. Aga see nõuab vist ka omajagu ettevõtmist, energiat. Jälle paradoks. Laisklemine nõuab pingutust..

naljakas kuidas enne selleni jõudmist arutlesin peas kuidas kõik tundub kuidagi rusuvalt väsitav ja raske, nagu ei jaksaks enam ja siis tuli veel see

naersin natuke

ainuke raamat mis mulle praegusesse hetke vst sobib

arutlus olemise olemuse üle ja lisaks mõtisklused religiooni ja usu teemadel

Ja kas me üle elusolemise, eluspüsimise piiri näemegi? Surmast ei tea ju õieti midagi. Peale selle, et ükskord, jah, igaüks… Aga mis siis?

mdea kui tark mõte on palavikus ja täiesti haigena õue võrkkiike ronida aga see tundus nagu ainuke asi mida ma veel teha jaksan

vedasin selle mõtetult endaga kaasa ja koju tegasi

jätan ta nüüd paremat ilma ootama

planeerisin selle lennule lugemiseks aga nüüd ma motlen et see tundub nagu ideaalne võrkkiige raamat ja on vst aeg natuke kassida selle üle