Status Updates From Il mulino sulla Floss

“Maggie istus uuesti oma kohale, kogu muusika hingest pagendatud ja seitse kuradit asemele asunud.”

“Sest Maggie tegi kõik oma teod tormakas ägeduses, hiljem aga nägi oma elava fantaasiaga kuni pisiasjadeni ja liialdusteni mitte ainult nende tagajärgi, vaid ka seda, kuidas oleks olnud siis, kui need oleksid tegemata jäänud.”

“Seda, et ta juuksed ka kaunid välja näeksid, ei osanud ta tahta-see ei tulnud tal pähegi-, ta ainult tahtis, et teda peetaks väikeseks arukaks tüdrukuks ja tema kallal ei noritaks.”

The fact Eliot started off with sweet reminiscences of childhood fancies and childish troubles, then follow it with a slow and tormenting descent towards downfall is just so heart-wrenching. I think it's because I've experienced similar circumstances as the Tulliver family, and the haunting feeling of things not being the same as it was and will never be is always a feeling that's all too familiar for me.

“Maggie’l oli rahutu elu, ja oma oopiumi võttis ta just sel kujul sisse.”

“Me ei suudaks ilmaski niimoodi armastada maad, kui me ei veedakd seal oma lapsepõlve, kui see ei oleks seesama maa, millest igal kevadel ikka ja jälle tärkavad needsamad lilled, mida me rohul istudes ja omaette lalisedes oma tillukeste sõrmedega noppisime…”

“Oh neid lapsepõlve kibedaid kurbusi, kii kurbus on veel uus ja võõras, ja kui lootusel ei ole veel tiibu, et kanda sind üle päevade ning nädalate, ja aeg suvest suveni näib mõõtmatuna.”