Esimene mai. 
Jälle külm. 

On erakordselt külm kevad. Ja mitte ainult seepärast, et soojakraadid ei taha kuidagi meieni jõuda. Otsin sooja sõprade silmadest ja kätest, ilusatest piltidest ja headest raamatutest. Ja küllap see õnnestub ka. 

Mustikas ei ole mingi eriline külmapelgur, seepärast otsib tema sooja asemel kas siile, varblaseid, lõhnavaid emaseid või süüa. Koerale kohaselt. Möödaläinud talvel suutis ta teha ühe mu kolleegi ehmatanud sööstu ja tormata ukse vahelt välja Toomele, joosta nagu arutu ja põhjustada nii teda taga ajavatele kui ka samal ajal Toomemäge piiravail tänavail autoga liikujatele atakieelse seisundi. Mistap nüüd vastu kevadet hakkas sellest vormuma raamat "Mustikas ja maruline jooks". Kui ta kord valmib, saab sellest samasugune ühejuturaamat nagu on "Must kass ja Mustikas". Kuniks ta aga veel valmis pole, võib tema valmimist toetada Hooandja kaudu. 

Marulise jooksu raamatule on pildid lubanud teha Ukraina kunstnik Anna Ryazanova ja esimese ilusa pildi, mis siin blogiski särab, on ta juba prooviks vakmis saanud. Olen mõelnud sellele, kui erakordselt vähetõenäoline on, et me oleks üldse kunagi kohtunud, kui maailm poleks veebruaris pea peale pöördunud. Veebruar ja sellele järgnevad sõjakuud kurvastavad ja vihastavad mind. Annaga kohtumine rõõmustab. Mõnes mõttes pole need kaalukausid üldse võrreldavad, aga samas ei peagi alati kõike kaaluma. 

Ühesõnaga – meil Annaga on selle marulise jooksu looga alljärgnev plaan: 
et kui me kogume kokku 4650 eurot, teeme kena kuhja eestikeelseid raamatuid
ja kui me kogume kokku 6500 eurot, teeme kuhja eestikeelseid ja teise kuhja ukrainakeelseid raamatuid.

Kui meil õnnestub piisavalt suur summa kokku koguda ja raamatud sünnivad kahes keeles, on igal hooandjal võimalik valida, kas ta tahab saada ainult eestikeelseid raamatuid või läheb pakki ka ukrainakeelne Mustika lugu. Kindlasti on pea kõigil raamatu valmimise ajaks juba üks, kaks või koguni mitu tuttavat Eestisse kolinud Ukraina last, keda sellega rõõmustada. Ülejäänud ukrainakeelsed raamatud jõuavad Eestisse elama tulnud Ukraina lasteni Tartus toimetava Ukraina kogukonna eestvedajate abiga. 

Selline kevad siis. Külm kevad.
Aga võibolla annab sooja HOO ANDMINE. 
***

Kevad on trükist toonud ka kaks tõlkenunnut: "Sauruste kaubamaja" ja "Vanarahva aiapidamise nipid". Esimene neist mõistagi väikestele inimestele – luulevormis lühike lugu, milles erakordselt armsad saurusepildid. Mõtisklesin just, et kas mulle lapsena meeldisid saurused ja siis meenus, et mul oli plastmassist sauruste komplekt, milles oli (minu arust) hullult ilus stegosaurus. Teate küll, see jõmakas, kellel on suured luuplaadid selja peal ja ta näeb välja nagu punkar. Tritseeratops oli ka mu meelest ilus, see ülestõstetud kraega tegelane. Komplekt ise oli kohutavalt koledast hallikasrohelisest plastist ja põhjustas oma värvi tõttu meeleheidet. Kellel võis küll omal ajal tulla mõte kõik värvijäägid kokku valada ja teha sellest silmale talumatu ebamäärane löga :D




Sauruste pilt: https://www.activewild.com/famous-din...
Lisaks "Sauruste kaubamajale" lugesin ja tõlkisin ühte paksemat saurustest rääkivat ajakirja, aga see on alles töölaual konutamas ja minu peas on segamini diplodookused, velotsiraptorid ja kõik muud peletised, kes hoomamatu hulga aja eest palmilehti, osjasid ja üksteist sõid. 

"Vanarahva aiapidamise nipid" jõudis trükist umbes siis, kui kevad esimest korda tulla lubas, seejärel aga otsustavalt otsa ümber pööras ja siiski minema jalutas. Õigemini jooksis. Nüüd, mil aprikoos mu aias on plahvatamise äärel, oleks õige aeg seda uuesti lehitseda ja mõelda rooside lähedusse täidele meelehärmi valmistavate taimede istutamise peale. 

Sellised väikesed ja pisut hakkima kippuvate mõtetega raamatujutud siis selleks korraks. Võibolla järgmine kord on mõtted vähem hüplikud. Ja ükskord läheb kindlasti soojemaks. Peab minema!