Piret

“Once, she closed the book abruptly and said with annoyance, "That's enough." "Why?" "Because I've had it, it's always the same story: inside something small there's something even smaller that wants to leap out, and outside something large there's always someting larger that wants to keep it a prisoner.”
― Elena Ferrante, The Story of a New Name

“How can I explain to this woman—I thought—that from the age of six I've been a slave to letters and numbers, that my mood depends on the success of their combinations, that the joy of having done well is rare, unstable, that it lasts an hour, an afternoon, a night?”
― Elena Ferrante, Those Who Leave and Those Who Stay

“Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, olen siin Viljandis sõbranna sünnipäeval. Meie heledapäised pojad mängivad teises toas ja üleüldises melus tõstab sõber Jaak äkki häält. Ta tahtvat toosti ütelda. Mu lillelises kleidis sõbranna naeratab malbelt ja jääb tervituskõnet kuulama. Mingil peenel moel põimib Jaak oma kõnesse ka meheks ja naiseks olemise. Ta räägib, et palju kõneldakse sellest, kui raske olevat olla naine. Aga tema tahab rõhutada seda, et mees on üldse peaaegu võimatu olla. Mõiste mees tekitab negatiivseid kuvandeid veel rohkem kui naine. Eesti mees olevat aga veel eriti raske olla. Sellesse olevat mingil kummalisel moel segatud Mahtra ja Anija meeste uhkus ja häbi, korraga ülemuslikkus ja alaväärsus, elumehe ja nohiku kuvand - ja seda kõike nii salakavalalt, et see söövat hinge verele. Ta tõstab toosti selle terviseks, et me kõik leiaksime endas kuidagimoodi üles selle, mis on ehe, olgu me siis naised või mehed, et me ei laseks ennast piirata mingitel tontlikel mõistetel, suurtel mehelikkuse ja naiselikkuse v a l a s k a l a d e l, vaid oleksime looduslapselikult p ä r i s, just nagu meie lillelises kleidis juubilar.”
― Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat

“she was explaining to me that I had won nothing, that in the world there is nothing to win, that her life was full of varied and foolish adventures as much as mine, and that time simply slipped away without any meaning, and it was good just to see each other every so often to hear the mad sound of the brain of one echo in the mad sound of the brain of the other.”
― Elena Ferrante, The Story of a New Name